“Asunder, Sweet And Other Distress”

Kali Uchis

“Por Vida”

(www.kaliuchis.com)

7/10

Ilmselt ei ütle enamikule lugejatele Kali ­Uchise nimi suurt midagi. Ja tegelikult õigusega, sest ka tema kodumaal Põhja-Ameerikas ei ole ta teab mis superstaar. Ometi, kui kuulata tema muusikat ja vaadata videoid, tekib kohe küsimus: kes ta on? Sest hoolimata tundmatusest on Uchis kindla käekirja ja tugeva imagoga artist. Ja vahel tundub, et tänapäeval muud ei olegi tarvis, ülejäänud töö teeb internet. Nii ongi Uchis jäänud juba silma Snoop Doggile, kes kutsus ta oma miks-teibile kaasa tegema. Samuti on üllatav, et värskel albumil osalevad produtsentidena sellised tipud nagu Diplo ja Tyler, the Creator. Kui Uchis sellises tempos jätkab, siis varsti seisab ta kõrvuti Lana Del Rey või miks mitte ka Gwen Stefani laadsete superstaaridega.

Ja ega Gwen Stefani ole siinkohal niisama mainitud. Albumilt “Por Vida” leiame suviselt laisa soulmuusika, mis tihti reggae ja dub’i piirimail kõigub, meenutades nii mõnd Stefani või Paris Hiltoni suvist hitti (kui need muidugi köhasiirupis sogaseks leotada). Kõige tipuks on aga Uchise unine vokaal ja lapselikult lihtne, kuid kaasahaarav meloodiasoon, mis sellistes lugudes nagu “Call Me”, “Lottery” ja “Loner” on nii vastupandamatu, et jääb mitmeks päevaks kõrvu sulama. Albumi kõige cool’ima loo tiitli pälvib aga feministlik “Ridin Round”, kus Uchis matkib, peaaegu märkamatult ja lapseliku siirusega, Jamaica patois’d, näidates samal ajal koha kätte ennasttäis poiss-sõpradele.

OTT KAGOVERE

Godspeed You! Black Emperor

“Asunder, Sweet And Other Distress”

(Constellation)

8/10

GY!BE liikmed on pärit keskkonnast, kus kohtuvad erinevad kultuuriimpulsid ning lõikuvad poliitilised tõmbetuuled; mille lähiajalugu iseloomustab poliitplatvormide (föderalism vs. suveräänsusliikumine) võitlus, kaks ebaõnnestunud iseseisvusreferendumit ning koguni terroritaktika Québeci provintsi iseseisvuse eest. Teisalt on ennekõike prantsuse, inglise, iiri ja itaalia kultuuri kohtumine teinud linnast olulise kultuurikeskuse, ning GY!BE on kahtlemata üks selle sümboleid. Täpsemalt on GY!BE Montréali eksperimentaalroki ema- ja lipulaev. “ASAOD” on nende teine album pärast ligi kümneaastast tegevusetust. Võrreldes varasema loominguga on loobutud konkreethelide ja spoken word’i kasutamisest, teisalt on muusikas rohkem minimalismi, mis kohati muutub kiduvalt abstraktseks helikeeleks (nt võbelev drone ja vibreerivad signaalhelid, mis ei ole enam paljuliikmelise kollektiivi kokkumängu tulemus, vaid kiretu järelproduktsioon). Tõsi, seda vaid mõneks ajaks, et tasapisi areneda kitarrimüra ja kammerhelide kordustest-katkendlikkusest meloodiliseks majesteetrokiks, kus on nii ilu, hetkede hangumist kui ka üle pea kasvavat meeleheidet. Kust nad ammutavad inspiratsiooni nende hingekriipivate meloodiate arendamiseks – on see juudi rahvamuusika või Penguin Café Orchestra? Või? Isegi kui kõik see näib mõneti (sõnades) tuttavana, on vahetu kuulamiskogemus see, mis kuulaja enda alla matab.

KERT SEMM

OK Go

“Hungry Ghosts”

(Paracadute)

6/10

“Oota, kas OK Go teeb peale videote laule ka?” küsis minult üks sõber, kui kuulis, et USA elektrorokipundil on uus album ilmunud. Nimelt seisnevat OK Go peamine fenomen selles, et nad teevad igale oma loole ka maru kireva video. Ja püksidki on poistel kirevad. Ja ükskord Positivusel esinedes olid nad lausa hüperaktiivselt kirjud. Nende kuulsaim pala “It Too Shall Pass” oli 2000. aastate lõpu noortepidude hümn, sest see oli lihtsalt nii mõnus laul, mille taustal tantsida ja millele kaasa laulda. Ja noh, muidugi need sõnad. “Let it go, it too shall pass,” üürgasin ja näe, valu läkski üle...

“Hungry Ghosts” flirdib samamoodi popmuusikaga nagu OK Go eelnevad üllitised. Aga see on meeldiv flirt. Kuulsaid lauljatare pole appi võetud, kuid plaadi neljandal laulul “Turn Up The Radiol” on küll täiesti klassikalise poistebändi pala skeem. Esiteks kutsub see kuulajat tuled kustutama ja raadio vaiksemaks keerama, teiseks on selle kõige tähtsam instrument sünt, kolmandaks kerib see enne tempokat refrääni korralikult pinge üles. Ja neljandaks, seal on selline naljakas muusikaline vahepala, mille saab vabalt videokeelde tõlkida: nullklaasprillidega sündimängija (värvilised püksid mõistagi jalas) teeb oma pilli peal pööraseid trikke. Oujee.

Kuid OK Go tahab igale kuulajale meelepärane olla ning plaadi viies pala “Obsession” on juba tõsisem tükk, millest võiks näiteks Junior Boys kaheksaminutilise kaveri teha. Või koguni Gary Numan, sest robotihääl on juba mängus. “It’s obsession!!!” kõlaks numanoidi hääl ning poleks kahtlustki, et see ongi “Hungry Ghostsi” tugevaim laul.

Millegipärast jäävad kõikide selle plaadi lugude sõnad mulle pärast esimest kuulamist pähe. Muusika ka, olgugi et eri instrumente on siin tõesti palju ja peale popi on veel paljude teiste stiilidega intensiivseid pilke vahetatud (näiteks “I Won’t Let You Down” võiks vabalt Mark Ronsoni ja Bruno Marsi lugu olla). Kuid lõppkokkuvõttes on tulemus ikkagi sama: OK Go tegi taas haarava albumi. Nende eelmine plaat oli ka haarav. Ja üle-eelmine. Ning ilmselt on ka järgmine. “Ma tahaks näha mingit kordumatust,” lõõritas üks neiu selleaastasel “Eesti laulul”. Ma tahaks ka.

HANNA LINDA KORP