Madonna, Rebel Heart

Madonna

“Rebel Heart”

(Interscope)

5/10

Madonna olla on praegu väga keeruline. Madonna peab konkureerima tillukesemate versioonidega iseendast. Terve maailm on täis väikeseid madonnasid: popmuusikat piitsutavaid daame, kes kõik tahavad ema-Madonna eeskujul valitseda, šokeerida, natuke liiga palju riideid seljast visata, popi piire nihutada või koguni pisut purustada, samal ajal kommertslikult tippedukas olles. Saab üksnes tunnustada Madonnat selle eest, et ta sellise pürgimusliku karjäärimudeli oluliseks eeskujuks on sättinud, aga kui originaalil piiride purustamine, nihutamine või ümber tõstmine enam välja ei tule, siis tõmbub meeleolu kohmetuks. Kohaletulnud vaatavad piinlikkust varjates mujale.

“Rebel Heart” nügib ja taob neid ­piire, püüdes mõistagi ka kommertsinööril tasakaalu säilitada, aga midagi ei muutu. Seinad ei nihku. Ja suure puselemise peale kaob ka tasakaal. Asja n-ö ilmekaks näiteks lugu “Bitch I’m Madonna”. Osaliselt valmistatud värske cutting edge-stiili PC Music produtsendi Sophie poolt, teise osa loost on vorpinud ­baile-dubstep härra Diplo, keda popmaailm peab siiani väga cutting-edge-tegelaseks, sest ta pani kunagi M.I.A paukuma. Lapsik klubitümm, mis saab paraku alles siis loomulikuna tunduva hoo, kui oma räpiridu saabub ütlema uus must Madonna Nicki Minaj. Peaks olema endakehtestamise lugu, aga kõlab hoopis, nagu tüütu kohustus oleks meelde tulnud (“Oh perse, mina olen ju Madonna... oeh”, mitte “Õu bitsid! – siit tuleb õige Madonna!”).

Päris elukauged Madonna kontoris ei olda, sest kuuldavasti plaaniti uuele plaadile lugusid kirjutama palgata ka Ariel Pink. Väga hea mõte! Uitmõtteks see aga kahjuks jäigi. Aga siiski, mõelda vaid – Ariel Pink oleks kirjutanud lood ja need oleks kokku produtseerinud popivõimelised cutting edge-naised: Laurel Halo, Maria Minerva, Cooly G, Helena Hauff, Nite Jewel, Micachu, Grimes jne jne. Või siis teinuks mõni hipster-disko bänd, nagu Chromatics, neist öised kulgemised, kus Madonna laulnuks nagu Amanda Lear (seda ta paiguti “Rebel Heartil” küll teeb). Ja meile kõigile oleks osaks saanud üks meeldiv orgia. Nüüd on aga üks Madonna (vähemasti praeguste tulemuste põhjal) kommertslikult kõige ebaõnnestunum plaat akustilise kitarri malevalauludega tantsubiidil ja ebaõnnestunud ­light-EDM katsetustega. Vaat siis, kui kalliks võib maksma minna, kui hoiad kokku selle pealt, et ei palka Siim Nestorit endale nõuandjaks. Eks siin ole siis õpetust ja kõrva taha panemist kõigile teistele.

SIIM NESTOR

Afghan Whigs

“Gentlemen”

(Elektra)

9/10

Afghan Whigsi esikalbumit oleks lihtne paigutada grunge’i järellainesse – tuli välja vaid kaks aastat pärast grunge’i-plahvatust stiili signatuurleibli Sub Pop alt, jätkates ka lüüriliselt sarnaseid ängst-teemasid –, aga minu meelest tundub tal olevat sama palju seost näiteks pool aastat varem ilmunud Suede’i debüüdiga Inglismaal. Grunge rääkis seksist üliharva, neil mõlemal plaadil annab aga tooni tume erootika. Plaadikaaned kas või on sarnased nii koloriidilt kui teemalt: Suede’i kaanel suudlevast paarist on üks ratastoolil, Afghan Whigs taaslavastab ummikusse jõudnud suhte kahe väikese lapsega.

Tuleb tunnistada, et “Gentlemen” on aastate möödumisele väga hästi vastu pidanud. Laulja Greg Dulli enesehävitajalikud, piinatud pihtimused võiks olla ohtlikult lähedal tüütule Ameerika emokultuurile (mida näeme ikka ja taas nii filmis, kirjanduses kui muusikas), aga ometigi ei ole seda. Seda plaati tuleks kuulata koos sõnadega, mis seda kogemust küll kuidagi kergemaks ei tee. Plaat suudab mõjuda rusuva tervikuna – valetamine, luhtunud suhted, psühholoogiline terror ja kõik muu toredus, mis sinna juurde käib. “Gentlemen” on rock’n’roll-plaat tugevate Ameerika dissonantsse indie mõjutustega, millele Dulli stiil (pintsakud särgi või ruudulise pluusi asemel), nahavärv (Itaalia päritolu annab talle tumedama nahavärvi ja isegi veidi araabialiku välimuse) ja laulumaneer (rokkstaar vs. soul-lounge-crooner) annavad piisavalt nii souli kui teatud boheemluse nooti juurde, nii et lõpptulemusena avab see plaat end ikka ja jälle uute kuulamiskordade vältel. Ja nagu luksikate kordusväljaannetega ikka, on ka siin lisaplaat alternatiivsete ja demoversioonidega plaadi lugudest, pluss siis veel mõned laivilood. Väärt soetamist.

TRISTAN PRIIMÄGI

Purity Ring

“Another Eternity”

(4AD)

8/10

Kolm aastat tagasi lõpetasid kõik noored mehed Robert Smithi moodi laulmise ja asemele tulid noored naised, kes kõlasid kui Liz Fraserid. Liz Fraser oli fantastilises silpkeeles huilgav sireen ansamblist Cocteau Twins, mille lõpmatute kajade magusatest neoonspiraalidest pimestatud kriitik Steve Sutherland ütles umbes nii, et see ongi kindlasti Jumala enda hääl.

Tänaseks on need uued Cocteaud läinud igaüks oma rada pidi. Šoti ansambel ­Chvrches ja nende solist Lauren ­Mayberry on nüüd hoopis uus St. Etienne! – selline kaugemalt kuulates lihtne, aga tegelikult päris smart ja iseteadev post-SAW elektrooniline teen-pop. Ja Purity Ring – see Kanada duo koosseisus Megan James ja Corin Roddick –, ka nemad on nagu St. Etienne, ainult et teistmoodi. Nemad on see koht, kus Sarah Cracknelli kamp oma hiti “He’s On The Phone” alguses peatus, kujutas ette lähituleviku õudusi ja pööras siis tagasi koju. Purity Ring läheb julgelt edasi kuristiku poole. Selle kuristiku nimi on trance’i breakdown.

Trance’i breakdown on selline: optimistlikult alanud ja mitme meloodiakonksu abil sind üles sikutav muusika sunnib sind üha kiiremas tempos ülespoole sööstma mööda sündilahmakatest ja trummitrossidest ehitatud köisraudteed kõrgele punkti, kuristiku äärele, maailma tippu, ja nüüd saab selgeks, kas sul on usku, et hüpates teisele poole jätkad sa tuttavas kohas, või siis sa hüppad pimesi, kukud alla ja saad haiget.

Purity Ringi uus album “Another Eternity” on mituteist erinevat teekonda sinna kõrgele, kuid mitte üle ääre. Kümme trance’i introt. Ja enne kui trummid kamandama hakkavad, kuuleme pikki, sügavaid ja lihtsaid lugusid armastusest ja seksist. Need kohad on imelised. Kui nüüd natuke järele mõelda, siis on see täpselt sama smart ja iseteadev nagu The Cardigans. Ainult et 4AD.

ERIK MORNA