Death Cab for Cutie

Death Cab for Cutie

“Kintsugi”

(Atlantic)

4/10

Ameerika indie-hiiglase uus, järjekorras kaheksas stuudioalbum pole siiski mitte kummaliselt eestikeelse nimega, nagu esialgu tundub – “kintsugi” tähendab jaapanipärast tehnikat purunenud keraamika sulakullaga parandamiseks. Selle fakti mõistmine annab sobiva võtme terve albumi muusikaliste pretensioonide tõlgendamiseks, sest liigse vihjelisusega need silma ei paista. “Kintsugi” on kirjutatud kahe lahkumineku tähe all, millest esimene on kitarrist Chris Walla lahkumine bändist ja teine laulja Ben Gibbardi lahkuminek Zooey Deschanelist. Tulemuseks on läbivalt rõhuvavõitu nostalgilis-melanhoolne meeleolu, mis olenevalt kuulaja eelhäälestusest võib ka siiralt mõjuda, kuid tihtipeale ikkagi mõnesugustesse klišeedesse ja ilutsemisse langeb. Perfektse produktsioonikihi kiuste jääb mulje, et tegemist on kergelt segaduses bändi üleminekuplaadiga ning järgmisel korral võiks Death Cab for Cutie’lt juba midagi hoopis teistsugust oodata.

MART KULDKEPP

Mumford & Sons

“Wilder Minds”

(Island)

5/10

Mu kadestav-põlglik vaimusilm teab täpselt, kes ja mis asjaoludel Mumford & Sonsi kolmandat täispikka tänavu suvel kuulab. See on hoolikalt tuunitud habemega nooremas keskeas mees, kes kulutab Bangladeshi lapsorjade valmistatud puitprilliraamide Pinterestis kunstkäsitöö pähe parseldamisega teenitud kena kopika kaasaskantavale vinüülimängijale või Coolest Coolerile, et saaks suvilaverandal pikutamise taustaks nüüdis-AORi kedrata ja iseenda laitmatu maitse terviseks mõlemas suures hindamiskeskkonnas 100/100 punkti pälvinud mungaõlut rüübata. Kuni maapind ta elusalt neelab või keevast sapist hullunud naabrimees teda kirvega koolitama tõttab...

Kes konnotatsioonid hüljata suudab, kuuleb Londoni muusikute tänavusel kauamängival jahedalt stiilset, kahe esimese plaadi folk-riistvarast ja -vaimust kaugenenud, Americana-mõjutustega raadiorokki, mille nimetamine alternatiivseks kõlaks totrana. James Fordi produtseering on muljetavaldavalt läbimõeldud ja ka lõhnab muljetavaldavalt paksude rahapakkide järele – Mumford & Sons pole pop-parnassi tippu trügimisel koonerdanud.

Loodan, et “Wilder Minds” on bändi püüd tõestada endale, et nad saavad klientuuri nõuetele vastava klantstoote loomise ja mahamüümisega edukalt hakkama; et muusika, mis kõlab nagu hinge ja südameta Bruce Springsteen või REM, on vaid intellektuaalne eksperiment; et kirjanduslikest viidetest tulvil sõnamängulised tekstid pole igaveseks asendunud pinnapealse, ära- ja üleoleva armastusluulega ning et kunagi tuleb tagasi bandžo või mõni veel eksootilisem pill, mis Mumford & Sonsi taas muudest tarbepop-bändidest jõuliselt eristab. Seni kuulan pala “Ditmas”, kuhu ainsana näpuotsatäis särtsu sisse on sattunud.

MART KALVET