Snoop Dogg

Snoop Dogg

“Bush”

(Doggy Style Records/i am OTHER/Columbia)

8/10

Snoop Doggi uut plaati kuulates leian end naermast. Mitte laginal. Muigan. Naeratan. “Bush” on selline plaat lihtsalt – kerge ja lõbus. Ja labane. Kusjuures ma väga harva mõtlen sellisest iseloomust nagu “labane”, ka labase muusika puhul, sest labasus ei tundu niivõrd oluline või siis tingimata midagi negatiivset. A näe, kuulan uut Snoopi, mõtlen, et küll on labane, ja naeratan.

Lühidalt öeldes: “Bush” on pop-house’i album, mille täies mahus on Snoopile kirjutanud ja produtseerinud Pharrell Williams, kes õppis hausirütmis tiksutamist (kümnest loos kuus teevad plaadil sedasi) Daft Punkiga koos aega veetes ja harjutas seda kunsti möödunud aastal ilmunud sooloalbumil. Mahlakas, värviküllane, nõtke tantsumuusika, kus Gap Bandi legend Charlie Wilson kilkab hüääni kombel mitmes loos, Stevie Wonder mängib alustuseks suupilli ja kus leiab lademes produktsioonitandemi The Neptunesi (Pharrelli partner Chad Hugo selles prodjuuserite duos on plaadi mitmes loos mängus kaasprodutsendina) tippaegade kajasid, ilusaid jazz’i harmooniaid ja alameloodiaid, väga ühtlase tasemega otsast lõpuni. Kõik lood on justkui raadiohitid. Aga kõik lood on ka nii ümaraks voolitud, võimalik teravus ja äkilisus pehmeks tambitud, sügavuse asemel magusad sulepadjad, et see Los Angelesi võludest uimas muusika mõjub kui laste-house. Ja kui laste-house’i varem olemas polnud, siis nüüd – “Bushi” näol – on, ja paistab, et stiili esimene mütsakas on päris tugev. Ning vabastavalt ja rõõmsalt labane.

SIIM NESTOR

Torche

“Restarter”

(Relapse)

7/10

Kes ütleb, et Torche “rokib”, see muidugi ei eksi. Küll aga vaatab ta sedamoodi sõnastades mööda tõsiasjast, et too Miami nelik on tegelikult oma sisedünaamikalt üsna imelik bänd. Imelik imelikult sirgjoonelisel viisil, tuleks lisada.

Kõigepealt instrumentaal-sound, trotslikult lärmakas, samas tihe ja täpne ja äärmuseni sissepoole pööratud. Seejuures on ­Torche ikkagi midagi muud kui lihtsalt agressiooniks valmistuv enesedistsipliin, kramplik-kuri valmisolek, kõht sisse tõmmatud ja käed rusikas. Pigem on kitarrimüra neile omamoodi pehme ja karvane ja turvaline siseilm, nad ei taha meid rünnata, vaid ennast blokeerida ja omaette olla. Veider, aga kui ühelt poolt vaadates võib siin tuvastada erinevaid mõjusid Motorheadist ja pungist Black Sabbathi ja progeni, siis kujutan ma teisalt ikkagi ette, kuidas Torche mängib kogu “Restarteri” (ja mõndagi nende kolmest varasemast plaadist) ette üheainsa sujuva drive’iga loona. Kuskil, jah, tõuseb ehk tempo (“Blasted”, “Loose Men”), teisale saab paatost juurde keerata (nimilaulust lõpulugu), aga suund on üks ja mehhanism samuti. Ehk on “Minions” omamoodi essents – geomeetriliselt puhas, sobiv mitmeid eri kujuga lünki täitma …

Aga Torche pole instrumentaalbänd, sest on veel Steve Brooksi laulupartiid. Ja ma ei saa päriselt pihta. Asi pole selles, et ta halb laulja oleks. Ei, aga see, mis ta teeb, justkui leevendab ja lõdvendab kõike muud siin plaadil. Näib, nagu oleks ta üles korjanud akustilist kitarri sõrmitsedes maha pudenenud ja tolmustena vedelema jäetud meloodiajupid, stiiliviited siia ja sinna, siis kõik üles võimendanud ja pannud hõljuma muusika kohale. Just kohale – sest integreeritud pole tema vokaal kuigivõrd. Ma kujutan ette, et sellel on mõte sees. Sedamoodi saab Torche rohkem ekspressiivne ja inimlik ning vähem metoodiline, vähem pingeline. See on ju hea, või kuidas? Ma ei tea, aga see, mis mu kehasse siit plaadist alles jäi, oli ikkagi too teine asi – elektriline sumin ja vibratsioon ja “punasesse” keeratud kitarride kakofoonia.

TÕNIS KAHU