The Darkness

The Darkness

“Last of Our Kind”

(Canary Dwarf Limited)

7/10

Esikalbumiga “Permission to Land” tosin aastat tagasi põrutava maabumise sooritanud “The Darkness” võitis lühikese ajaga suure hulga sõpru ja palju vaenlasi. Põhjuseks häbitu vargus kõigilt raske roki kitarribändidelt, mis iganes on häid riffe ja saunde välja nuputanud, ning nendest segatud mõjuv ja energiline rosolje. Kuid menu kadus sama kiirelt, kui tuli. Järgmised kaks albumit ei suutnud avapaugu võimsust enam korrata. Värske plaat “Last of Our Kind” võib aga väga hästi seda teha. Nutikalt kokkusätitud käike, mahlakat hoogsat saundi, laulja-kitarristi Justin Hawkinsi häält ja mängu on võimalik kuulata juba sel laupäeval, 12. juulil kl 22 Haapsalus ürituse American Beauty Car Show kontserdil.

Priit Hõbemägi

Ron Sexsmith

“Carousel One”

(Cooking Vinyl)

7/10

Kui uskuda Michael Moore’i filmi “Bowling for Columbine”, sureb Kanadas mõrva läbi aastas 165 inimest, Ameerikas seevastu 11 127. See kajastub ka trubaduuride lüürikas. Johnny Cashi ja kantrimeeste lauludes oli vägivald argipäev (“I shot a man in Reno, just to watch him die”) ja uue kooli indie’t ja americana’t vürtsitab süsimust iroonia (Kurt Wagner, ­Stephen Merritt, jne), kanadalaste maailmapilt tundub aga olevat märksa siiram. Albumil “Carousel One” on märgatavas koguses biitleid, aga just seda naiivset ja lapselikku poolt – väike vedur Thomas mängimas Maxwelli hõbedase haamriga, lauldes samal ajal “Obladi-Oblada”. Teate küll, mitte nende kõige eredamad momendid. Ometi suudab kanadalane Sexsmith (erinevalt biitlitest) jääda tõsiseltvõetavuse piiridesse ka siis, kui ta laulab kergetest asjadest. See plaat sobib hilinenud suvesse ideaalselt, ta ei suru sind vastu planku, et end kuulama sundida, aga ei käi ka närvidele oma lõppematu lahkusega. Lapselik ja täiskasvanulik plaat ühtaegu.

TRISTAN PRIIMÄGI