Plagiaat – teadus Ameerika moodi?
Eesti Kunstiteaduse Instituudi juhataja professor Mart Kalm sattus hiljuti tõelise pommi otsa – nimelt juhtus ta USAs kuulama oma uurimuse esitamist teise arhitektuuriteadlase suust.
Professor Kalm on nimelt praegu end täiendamas Fulbrighti stipendiumi abil New Yorgi Columbia ülikoolis ning sai kolleeg Andres Kurelt meili, et mingu ta kuulama CAA (College Art Association) konverentsi, kus Steven Mansbach peab ettekande eestiaegsest arhitektuurist. "David Crowley Londoni Royal College of Artist oli mind ka varem otse hoiatanud, et see mees laseb minu peal liugu, aga ikka tundusid mulle kõik jutud plagiaadist arhitektuuriajaloos ülepingutatud ja oma olemuselt vandenõuteooriate valda kuuluvad," räägib Kalm.
Kalm selgitab, et Steven Mansbach on Marylandi ülikooli 20. sajandi kunsti professor. 1990. aastatel oli ta pikalt Berliinis ja Kesk-Euroopas. Sealsest kogemusest kasvas välja tema peateos "Modern Art in Eastern Europe. From the Baltic to the Balkans 1890–1939" (1999), millel oli oluline silmi avav tähtsus, sest suur kunstiajalugu oli ikka Vahe-Euroopast üle vaadanud. Kirjanduse nimekiri Eesti kohta on enam kui napp, kuid ees tänatakse pea kõiki meie juhtivaid kunstiteadlasi, kelle juttude põhjal see ilmselt on kirjutatud. Arhitektuuri raamat ei puuduta.
"Sõitsin Bostoni CAA 94. aastakonverentsile, mis on USA kunstiteadlaste kõige esinduslikum teadusüritus. Art and Democracy in Central Europe’isektsiooni oli kuulamas vahest 40 inimest. Kui Mansbach alustas oma ettekannet "Designs for a Modern Republic: Art and Architecture in the Baltic", oli mul hea meel, et räägib nii selgelt, midagi ei lähe kaduma. Algul oli teatmeteoste põhjal ülevaade kolme Balti riigi poliitilisest olukorrast sõdadevahelisel ajal, järgnenud arhitektuuriosa puudutas ainult Eestit. Riigikogu puhul tundsin lause-lauselt ära oma 2002 New Yorgis ajakirjas Centropa avaldatud artikli ajaloota rahva vajadusest konstrueerida oma ajalooline arhitektuur. Edasi tuli moodsast arhitektuurist veidi rabeda struktuuriga, kuid ilmselt seetõttu, et see tugines nii eesti kui inglise keeles 1998 ilmunud Eesti funktsionalismi reisijuhile. See, et "Eesti 20. sajandi arhitektuuri" vist polnud kasutatudki, jõudis mulle kohale alles pärast bussis situatsiooni rahulikumalt analüüsides. Kuid ei ühtki oma mõtet. Äärmisel juhul saaks selleks pidada sotsiaalehituse vähesuse rõhutamist, kuigi Viini või Rotterdamiga võrdse taseme eeldamine oli liialdus. Oma allikaid ta ei maininud, mis on suulise ettekande puhul arusaadav, keegi ei tule ju selle peale, et originaalloomingu pähe esitatav on tegelikult referaat. Pildid olid tuttavad, ehkki ta on korduvalt Eestis käinud, ei kasutanud ta enda tehtuid."
Sektsiooni diskussandiks oli palutud varauusaegse Kesk-Euroopa korüfee Thomas DaCosta Kaufmann Princetonist, kes harali ettekannetest arutluseks üldisemaid teemasid vormides jagas tunnustust ka Mansbachile. Kalm otsustas, et ei luba endale niimoodi liiga teha, ja võttis sõna.
"Vabandasin, et olen sunnitud diskussiooniteemade suhtes kõrvalisel küsimusel peatuma, juhtisin tähelepanu, millele Mansbach tugineb, ja ütlesin, et kõik ameeriklased on äärmiselt teretulnud eesti arhitektuuri uurima, kuid palun välja töötada oma kontseptsioonid, kujundada oma tõlgendused.
Järgnes haudvaikus. Mulle koputas õlale tagaistuv härra, jõudsin ainult silmata, et ta oli Manitoba ülikoolist, ja ütles: "Te ei ole üksi, me kõik nõustume teiega." Kui ma Mansbachiga pärast sõbralikult rääkima läksin, et asi liiga kauboilik välja ei kukuks, siis ta vabandas, et kui tekst ilmub, on seal kõik viited. Loomulikult peavad igas referaadis viited olema, kuid need ei muuda teksti veel teadusloomeks," on Kalm väga vihane.
Kalm tõdeb, et see juhtum pole tema isiklik probleem, siin avaldub pigem kogu Eestit uuriva humanitaaria saatus: "Ükskõik kui eesrindliku metoodika järgi, ükskõik millisel teaduslikul tasemel sa uurid Eestit, jääd sa perifeerseks eksoodiks, marginaaliks, kellel ratsionaalselt mõtlev kolleeg ei peatu rohkem kui viisakusest ja kellest suli saab üle sõita."
Siiski, kuidas saaks eesti teadlane end sellistel juhtudel kaitsta? Eesti Teaduste Akadeemia president Richard Villems: "Küsimus on päris lihtne – kui selle suulise ettekande materjalid (näiteks slaidid) on kättesaadavad ja need sisaldavad otseseid tsitaate ilma korrektse viitamiseta allservas, siis on plagiaat tõestatav. Sel juhul algab protsess sellega, et tuleb saata vastav materjal koos algallikate näitamisega plagiaatori tööandjale ning paluda selgitust. Üldjuhul ollakse Ameerika ülikoolides selles suhtes väga ranged – neil on alalised eetikakomisjonid, kellele see kaasus üle antakse ja kes seda järama hakkavad. Ameerikas ollakse sellega kindlasti suurusjärgu võrra leppimatumad kui meil Eestis. USA kooliõpetajatel ja ammugi ülikoolis õppejõududel on kogunisti otsingumootorid, mis võimaldavad võtta ette õpilase "essee" ja vaadata, kas see pole assambleeritud copy-and-paste’i abil kusagilt võrgust tõmmatud tekstidest.
Kui see oli aga paljas suusõnaline etteaste, ilma et oleks esitada dokumentaalset tõestust lindi või/ja slaidide kujul, siis pole suurt midagi peale hakata. Peavad olema tunnistajad, kes suudavad tõestada, et neil on absoluutne mälu – et oli just niisugune ettekanne ja niisugused laused."
Kunstiteadlaste Ühingu esimees Juhan Maiste läheneb asjale märksa metafüüsilisemalt: "Suures ilmas suhtlemine näitab, et veelahe tõe ja õiguse jagamisel ei ole ainult Vargamäel. Kuri elab headuse südames, küsib endale kohta, et võrsuda ja ellu jääda, igal hommikul uuesti. Inimeseks olemine tähendab valikuid. Olen veendunud, et maailm liigub valguse poole – nii vaimses kui füüsilises tähenduses. Need, kelle relvaks on õiglus, ausus, eetika, võidavad. Professor Mart Kalm on kirjutanud väga häid raamatuid. Muu ei ole oluline."
Kultuuriministeeriumi meedia- ja autoriõiguse osakonnalevitalituse juhataja kt Toomas Seppel: "Kultuuriministeeriumil ei ole volitusi esindada autoreid õigusvaidlustes. Kultuuriministeerium tegeleb autoriõiguse alaste seadustega. Seadustega luuakse võimalused, kuidas autorid saavad oma õigusi kaitsta. Kuna õigusrikkumine pandi toime USAs, siis menetletakse õigusrikkumisi USA seaduste järgi. Antud juhtumil oleks vahest kõige efektiivsem lahendusviis klaarida asju akadeemiliste ringkondade kaudu (siia juurde sobib hästi Peeter Lauritsa ütlus "Autorit kaitsevad plagiaadi eest tavaõiguslik naeruväärsus ja häbitunne väga hästi")."
AAA Legal Servicesi patendivolinik Almar Sehver märgib, et kuna tegemist on võimaliku autoriõiguse rikkumisega USA territooriumil, siis sõltub asja õiguslik lahendus USA õigusest. Ta selgitab, et kui selline juhtum oleks aset leidnud Eestis, et Steven Mansbachi kõnes kasutati professor Mart Kalmu teoseid, annaks see alust rääkida alljärgnevate autori isiklike õiguste rikkumisest: teose ettekandmine niivõrd suures osas ilma allikat mainimata kujutab endast õiguse "õigus teose autorsusele" rikkumist; arvestades, et ettekannet illustreeriti ka mitmete fotodega ning kasutati ka teisi teoseid, võib tõdeda, et toimus ka "õiguse teose puutumatusele ning teose lisadele" rikkumine.
"Lisaks isiklike õiguste rikkumisele on toimunud ka autori varaliste õiguste rikkumine: ettekande pidamisega on rikutud autori õigust teost avalikult esitada; hilisema kõne trükis avaldamisega rikutaks aga autori õigust teost reprodutseerida ning levitada."
Eesti autoriõiguse seadus sätestab ka, millal teise teose kasutamine on lubatud, kuid ka sellisel juhul ei ole lubatud terve teose ettekandmine, vaid üksnes motiveeritud mahus refereerimine või kasutamine illustreeriva materjalina. Vastupidisel juhul on tegemist plagiaadiga.
"Kahjuks on paratamatu, et väärt teoste loomine suurendab ka riski, et neid sellisel viisil lubamatult ära kasutatakse, ja seega on lisaks väärtuste loomisele tänapäevases ühiskonnas sama tähtis ka enda õiguste eest seismine," konstateerib Sehver.
