“Time Traveller”
(Rapster)
Vana hea
funk, mis? Niueteväristaja, riideid seljast käsutav gruuv. Pole paha,
nagu ütleks härra Reiljan. Jah, umbes poole plaadi jagu. Siis tuleb
haigutus peale, mõte läheb uitama. Ja üks hetk ei saagi enam
aru, kui album on otsas. Meelde pole aga eriti midagi jäänud.
Kõik on sulanud kokku mingiks podisevaks massiks, kust paistavad
välja Bootsy Collinsi päikeseprillid ja James Browni hambad.
Klassikaline funk on vaieldamatult üks seksikamaid ja lõhkuvamaid
peomuusikaid, aga ta kipub ka kiiresti väga üheülbaliseks
muutuma. Nii nagu on juhtunud ka PlantLife’iga. Jack Splashi
“sensuaalne” ja veiderdav vokaal on algul lahe, mingil hetkel aga
tundub, et nüüd on siiber. Võib-olla aitaks, kui mehed
veiderdaks veelgi rohkem? Sülitaks irooniat nagu OutKast (kelle vaimu
kohtab siin päris palju). Siis ei jääks seda natuke
väsitavat muljet, et PlantLife püüab endast kõigest
väest välja pigistada tõsiseltvõetavat
retro-funk’i.
Kõik eelnev ei kehti aga kindlasti
elektro-pop-funk elaja “Take It Off” kohta, mis õigel peol
ja õigel ajal mängituna võib päästa rohkem elusid
kui MacGyver ühe hooaja jooksul. 6
