Plinkadi plonkadi ­pillerkaar

Tartu laululaval toimus laupäeval järjekorras viies sõltumatu muusika festival Plink Plonk. Sellel üritusel laulukaare all koos ei laulda, festival toimub lauluväljaku muruosal. Kes juba varem plinkplonkimas käinud, teab, et lesimisaksessuaarid nagu näiteks tekid-padjad tuleb festivalile kindlasti kaasa võtta. Söök, jook ja sõbrad on siin kõik olemas, kõrvu paitab hea muusika ja nahka silitab soe päike – tegemist on tõelise paraadiga hedonistidele, kes oma olemusele vastavalt marssimise asemel küll hoopis nautimise tõsiselt käsile võtnud on.

Festival hakkab juba lõuna ajal pihta. “Estraadiraadio” torudest tuleb helgeid helisid ja džässirütmidega võõrustavad nautlejaid rootsi päritolu veidi shoegaze’iv helieksperimentalist Agnes Mercedes ja Eesti-Rootsi-Taani džässroki sugemetega improviseeriv eklektikabänd Dynamite Vikings. Viimase kitarrist Jaak Sooäär räägib lugude vahele näiteks sellest, kuidas kuskil poes üks kidraplokk temaga kõneles. Muusika kõneleb inimestega ja inimesed kõnelevad festivalile kokku tulnud aasta otsa kadunud olnud tuttavatega ning kõigil on mõnus olla.

Kellaviietee ajaks saab kingapõrnitsemine läbi – lavale saabuvad Chungin & The Strap-on Faggots.

Seda, mis nüüd juhtuma hakkab, võib nimetada diskopungiks, new wave’iks või näiteks eufooriliseks pervopopiks. Vahet pole, mis ta on, aga kuradi hea on. Bändi laulja nimega Dancing Queen & Tambourine Chungin laulab natuke nagu Lotte ansamblist Stella või Arnold Oksmaa ansamblist Syltan. Absoluutselt no offence, kokku tuleb ideaalne naiivpsühhedeelia. Järsku on ka festivali publik mitmekordistunud ja tantsukingad jalga saanud. Peale Faggotseid jätkub psühhedeelia Iiri bändi The Brothers Movement esituses, seekord indie-roki võtmes. Plink Plongi traditsioonilise “hullu kahemehebändi” kategoorias astub sellel aastal tulle noise doom’i duo Talbot, mis korraldajate sõnul veab ka publiku puhastustulest läbi. Kogemus võib olla valus, aga paljudele kindlasti vajalik.

Järgmine eksperimentalist, kes oma katseid esitleb, on Islandi päritolu Kira Kira. Vahepeal tundub tõesti, et tüübid häälestavad pille, mitte ei anna kontserti. Bändi liidri Kristín Björk Kristjánsdóttiri veidi soiguv hääl ei meelita ka eriti. Aga see on puhtalt maitse asi – kellele kõik need björgid meeldivad, meeldib ka Kira Kira kindlasti väga. Sest halba muusikat pole ma Plink Plongil küll kunagi kuulnud, kõik lihtsalt ei maitse.

Eelviimane esineja – briti pasunabänd Counterpoint on noortest, kohati lausa alaealistest poistest koosnev pöörane kollektiiv. Tüübid näevad välja, nagu oleks just rannast või vorsti grillimast saabunud, aga nii kui torudest sisse puhuvad, läheb peoks. Klassikaline puhkpillimuusika ja metal, džäss ja funk täitsa passivad, kui need poisid “brassivad”. Kui siia lisada veel poistekoori meenutav vokaal, ei teagi kohe, kas imetleda, imestada või asja hoopis imelikuks pidada. Aga võib neid kõiki korraga teha.

Punkti paneb festivalile soomlaste “Joensuu1685”. Psühhedeelne 60ndate garaažirokk on hea lõpetus naeratamist, naiivsust, psühhedeeliat, pasunaid, päikest, lesimist ja (joogi-)libistamist täis päevale. Vahepeal meenutab vendade Joensuude power eelmise aasta Plink Plongi võimsat finaali jaapani bändi Mono kujul, mida sellel aastal härdusega meenutati. Kerge déjà vu tunne peal, astuvad sajad jalapaarid Plink Plonk klubisse, kus toimub festi vali Cooldowner. Winny Puhh ja Popidiot maha kedagi rahustada ei suuda. Päev varem toimus siinsamas Warm­upper, kus oli vast mõnikümmend inimest, kes said intiimses õhkkonnas nautida Orelipoisi hunnitut laivi ja siis koju kobistada, et festivalipäevaks ilusti välja puhata. Nii et aftekal pole näha väsimuse märkigi. Pöörane pidu kestab hommikuni ja veel kauemaks jäävad Tartu linna ilmestama läbihigistanud, kuid ikka ilusad inimesed, rütmid ja rütmihäired, laenatud sigaretid ja indie-laste murufestivalile omane helge meeleolu.