Pocahaunted “Make it Real”
California dreaming on üks unistamise alaliike. Teiste kohta ei tea, kuid ise harrastan seda tihti ja antud hetkel on just LAst pärit Pocahaunted leidnud keskse koha mu fantaasiates. Unustage päiksepaiste-pop, ajakiri The Wire on Pocahauntedist kõneldes lansseerinud kohmaka mõiste “hüpnagoogiline pop”, viidates unenäolisele müramuusikale, mille alged kuskil 1980ndates, muusikute lapsepõlves; tänasel päeval on lapseea-rõõme asendamas põhiliselt efektiplokkidega mängimine. Pocahauntedi juured on tegelikult veidi kaugemal, dub’is, funk’is, aga eeskätt USA lääneranniku popis ja psühhedeelias. End “drõuni Olseni kaksikuteks” tituleerinud tüdrukute-duost on pärast koosseisuvahetusi saanud n-ö päris bänd, algusaegade 16minutilised tinistamised on asendunud tavapikkuses lugudega, millel vaat et salmid-refräänid. Osa fänne on seda bändile ette heitnud, ent mulle näib, et Pocahaunted on alati, ka oma kõige improvisatsioonilisematel hetkedel olnud “ühe jalaga maas”, struktureeritud. Laulmise asemel nad põhiliselt häälutavad, ja õige ka: hinduism õpetab, et kõiksusega ühenduse saamiseks piisab lihtsast silbist “om”. Isegi kui kogu nende hipindus on veidi maneristlik (vt näomaalingud), tahan ma sellega kaasa minna. Muide, neid, kes usuvad, et veevalaja ajastu just nimelt 21. sajandil saabub, polegi nii vähe... 9