PÖFF-I GURMEE
Hommikusöök Pluutol
Inglise-Iiri 2005
Rež: Neil Jordan
Iiri režissöör Neil Jordan teinud filmi, mille kõrval sõnad on kohmakad - nii kirevat ja stiilset süžee, pildi ja soundtracki tulevärki kohtab ekraanil harva. Filmi stsenaarium tuleb Patrick McCabe'ilt, sama mees andis ainese ka Jordani ühele tuntumale filmile „Lihunikupoiss". „Hommikusöök Pluutol" kihutab läbi 1970ndate Iirimaa, sõidu eestvedaja on atraktiivne transvestiit Patrick Braden (Cillian Murphy) või siis pigem Kitten, nagu ta end palub kutsuda. Imikuna korvikeses võõra ukse taha poetatud Kitten saab kasuemaks karmi käega külanaise ja aegamööda vormub Kittenil kinnisidee - leida üles pärisema, kelle suurlinn kunagi alla olevat neelanud. Kitteni otsingud on edasi antud dickensliku hoogsusega, kuid lopsakasse komöödiasse on põimitud ka verist tänava-brutaalsust. Kitten on kummaline tegelane - ta ei muutu grammigi, kõik sündmused, mis temaga neil aastail juhtuvad, ei tundu talle ühtki jälge jätvat. Ta on viimastel minutitel sama heauskne ja ülevoolav nagu esimestelgi. Igatahes ebatavaline ja teretulnud avaldus meie ajastul, kus siirust käsitletakse lolluse ja paindlikkust selgrootusena.
Grete Nootre
Reekviem
Saksa 2006
Rež: Hans-Christian Schmid
„Reekviemi" eest Berlinalel naispeaosalise Hõbekaru võitnud Sandra Hüller võib olla õnnelik, et sattus Hans-Christian Schmidiga koostööd tegema. Schmid on režissöör, kes paneb iga uue filmiga mõne seniavastamata näitleja auhindu võitma. 2000. aastal tegi ta seda Eestiski käinud Robert Stadloberi ja Tom Schillinguga, nüüd siis Sandra Hülleri särav etteaste. Sõna „särav" on „Reekviemi" tingimustest muidugi vastakas - Hülleri loodud tegelaskuju Michaela on tegelikult lausa geniaalselt hall. Michaela on padukatoliiklikust perest pärit epilepsiahaige tüdruk, kes oma pruuni kampsuni ja veretu kehaga kellelegi silma ei jää. Hing on Michaelal aga tugev, nii nõuab ta rangelt emalt lõpuks võimalust minna kodust linna ülikooli, kuid haigus ägeneb ning preestrid oletavad, et saatan on Michaela omastanud. Kuigi formaalselt tegeleb „Reekviem" range katoliikluse ja eksortsismiteemadega, on see eelkõige väga mõjuv peresuhete analüüs.
Grete Nootre
Maximo Oliverose õitseaeg
Filipiinide 2005
Rež: Auraeus Solito
Filmitudengite hulgas on levinud komme teha vähemalt üks nostalgiamaiguline lapsepõlvefilm, mille peategelane on väike poiss või tüdruk - nii saab legitiimsel moel minevikumured välja elada. Tänavune PÖFF üllatab muuhulgas sellega, et ka täispikkade filmide hulgas leiab hulgaliselt lastest rääkivaid lugusid, nt prantslase Laurent Achardi „Hullem neist hulludest", norraka Erik Richter Strandi „Pojad", hiinlase Zhang Yuani „Väikesed punased lilled" jmt. Filipiini päritolu Auraeus Solito debüütfilm „Maximo Oliverose õitseaeg" on nimetatutest kõige kirevam, rääkides loo 12aastasest Maximost. Poiss on oma vennale ja isale perenaise eest - ta küpsetab, küürib ja kannab tüdrukuriideid. Maximo on nagu kahel jalal unistustemasin, kes küpsetamise kõrvalt armub politseinik Victorisse ja leiab oma hoolitsusvajaduse rahuldamiseks uue ohvri. Režissöör on loo edasi andnud imetlusväärse küpsusega, luues realistliku pildi Filipiinide slummielust. Au režissöörile, kes pole kordagi andnud järele klišeedele ja näitab Maximo transvestiitlust kui enesestmõistetavat fakti mitte eritähelepanu vajavat kurioossust - ei Maximo perel ega kaaslastel tundu sellega ühtki probleemi olevat.
Grete Nootre
Väikesed punased lilled
Hiina 2006
Rež: Zhang Yuan
Kellele meenub Jean Vigo klassika „Null käitumise eest", teab, mida „Väikesed punased lilled" näitab - trobikonda internaatkooli lapsi, kes vanemate käe alt ülivalvsate kasvatajate kätte antud. „Väikesed punased lilled" on kommunistliku Hiina 1950ndatest raporteeriv lugu, peategelaseks väike vaikiv poisiklutt Fang, kelle nägemine sulatab tõenäoliselt terve saalitäie inimesi üheks suureks kaasatukslevaks südameks. Reeglitest tulvil internaadielus on igapäevane rituaal punaste paberlillede jagamine, mõistagi antakse neid ainult eeskujuliku käitumise eest. Fangil ei õnnestu endale ühtki lille teenida, olgugi, et ta seda päevast päeva püüab - ikka satub ta pahanduste epitsentrisse ja jääb autasust ilma.
Zhang Yuani „Väikesed punased lilled" on tugev klassikaline filmilavastus, kuid samas kütkestavalt allegooriline - internaadielu on nagu minimalistlik koopia Hiina ühiskonnast, kus kõike tehakse koos ja individualismile ei leita kohta.
Grete Nootre
Pojad
Norra 2006
Rež: Erik Richter Strand
Alguses tundub, et tegu on karge põhjamaise komöödiaga sümpaatsest ülekaalulisest Larsist (Nils Jørgen Kaalstadi hea roll), kes töötab väikelinna ujulas, kus tal tuleb taga ajada naistesaunas piilunud poisse, taltsutada ennasttäis kliente ja taluda raseda naisülemuse etteheiteid. Ent film võtab süngema pöörde, kui ühel päeval näeb Lars basseinis meesterahvast, kelles ta tunneb ära aastaid tagasi samas linnas tegutsenud pedofiili. Lars algatab omal käel halastamatu pedofiilijahi, mis väljub ta kontrolli alt. Väärkoheldud eluheidikute maailmas kehtib omakohus, ilma sotsiaaltöötajate ja politsei vahelesegamiseta klaaritakse ühised luukered omavahel ära. Filmitegijatel jagub sümpaatiat mõlemale poolele. Pedofiili on kujutatud südamliku intelligentse mehena, kes usub ka ise oma juttu vastastikusest ihast tema ja poiste vahel. Ta peab end tõsimeeli nende poiste armastavaks isaks, keda ta ära on kasutanud. Filmi pealkiri vihjab "poegade" isatapule, mis osutub järjekordseks painavaks episoodiks poiste elus. Kas ka vabastavaks, see jäetakse vaataja otsustada.
Kristi Eberhart
Eraomand
Belgia-Prantsuse 2006
Rež: Joachim Lafosse
Provintsi maamõisas arenev peredraama lahutatud üksikemast Pascale'ist (Isabelle Huppert) ja tema kahest täiskasvanud pojast, kes ei kavatsegi kodunt lahkuda, tööle minna ja iseseisvat elu alustada. Parasiitlikud täismehed ahmivad sisse meeletus koguses toitu, aasivad ema kallal, nõuavad taskuraha, vedelevad teleka ees ja jändavad mootorrattaga porisel maastikul. Pascale on oma ärahellitatud poegade teenimisest surmani tüdinud ja teeb jõuetu katse senisest elust välja rabeleda. Ühe poja agressiivne ja egoistlik reaktsioon ema iseseisvumiskatsele viib traagilise kokkupõrkeni erineva iseloomuga vendade vahel. Süngevõitu psühholoogiline draama on kui Ibseni "Nukumaja" kaasaegne ja pessimistlikum versioon. Väljapääsmatu ja rõhuv atmosfäär ümbritseb tegelasi, kes ei ole suutelised muutuma, lahendust ei tule, vastuseid ei ole. Üks neid filme, mis viib vaataja jõuetu ängi ja raevu seisundisse, pakkumata sellest vabanemise rahuldust. Jälgida läbinisti vastumeelse tegelase türanniat nõrgemate ja sümpaatsemat tegelaste üle, ilma et pahad saaks karistatud ja head lunastatud, pole elamus kergete killast.
Kristi Eberhart
Tumesininepeaaegumust
Hispaania 2006
Rež: Daniel Sanchez Arévalo
Jorge on noorim kahest vennast, kes hoolitseb juba seitsmendat aastat halvatud isa eest, töötab prügivedajana ning lõpetab töö kõrvalt kaugõppes ülikooli. Jorge ei kaota lootust paremale elule, visalt käib ta ühelt tööintervjuult teisele, ent vastuseks soovitakse talle vaid edu edaspidisel tööotsingul. Jorge sõber Israel jälgib binokliga ühe meesmassööri tegevust, kes pakub klientidele ka erootilist teenust. Ühel päeval näeb Israel massööri juures oma isa lahti riietumas ning väljapressimisega alanud afäär lõpeb Israeli enda seksuaalse orientatsiooni avastamisega. Jorge vanem vend Antonio istub kinni. Vangla teatri õpitoas tutvub ta noore naisvangiga, kes tahab saada last, et pääseda vangla emade osakonda, sest seal on naistel kergem elu. Antonia on paraku viljatu, kuid kus häda kõige suurem, seal... teadagi mis. Filmile on iseloomulik kergelt almodovarlik tegelaste galerii ja sündmustekäik. Režissööri ja stsenaristi Daniel Sanchez Arévalo (s 1970) debüütfilm elab kaasa lihtsate inimeste parema elu ja õnne otsingutele. Filmi lõpp on nukkerkoomiline ja õnnelik, vaatamata sellele, et kõik läheb natuke teisiti kui unistatud.
Kristi Eberhart
Elsa ja Fred
Hispaania-Argentiina 2005
Rež: Marcos Carnevale
Romantilised komöödiad kahest eakast inimesest, kes eluloojakul teineteist leiavad, kulgevad enamasti sarnast lugu mööda. Karakterid on vastandlikud, Elsa on ettearvamatu, särav ja boheemlik isiksus, kes naudib elu täiel rinnal, Fred seevastu on skeptiline, endassetõmbunud ja korralik pensionär. Esialgne võõristus tegelaste vahel asendub peagi tugeva külgetõmbega, mis põrmustab kõik eelarvamused. Armunute lapsed ja lapselapsed on šokeeritud ning kadunud abikaasad pööravad hauas ringi. Ent armastus on tõeline ja filmivaataja saab naerda ja pisaraid neelata. Küpses eas näitlejate elukogemus, sarm ja sügavus pühitseb kõik etteaimatavad süžeekäigud ning kuna ka dialoog on huvitav ja vaimukas, on helge ja südamlik filmielamus kindlustatud.
Kristi Eberhart
HULLEM NEIST HULLUDEST
Prantsuse 2006
Rež: Laurent Achard
Tundlik draama kümneaastase Martini (Julien Cochelin) suvest looduskaunis maakohas keeruliste peresuhete tingimustes. Poisil on keelatud siseneda ülakorrusele suletud ema tuppa, kus hiilib hullumeelsuse vari ja kostab õudsaid karjeid. Isa peab farmi ja majapidamist veepeal hoidma, vanaema on kibestunud ja närviline ning püüab maja maha müüa, kirjanikust vanem vend viskleb armuvalus ja loomepiinades. Keegi, peale immigrandist koduabilise ei pööra poisile tähelepanu, ka mitte temast paar aastat vanem tüdruk, kellesse ta armunud on.
Kogu lugu näidatakse väikese poisi silmade läbi, kes liigub kesk rahutuid majakondseid, märkamatult nagu kaitseingel. Tema hoolimise ja armastuse tegusid ei pane keegi tähele. Filmis on vähe dialoogi, kaamera annab varju- ja valgusetundlikult edasi suve soojust ja vana häärberi õdusat ja kodust interjööri. Helged lapsepõlvestseenid vahelduvad süngete kokkupõrgetega üksildaste ja meeleheitel pereliikmete vahel. Kui vanaema ähvardab kodusoojust kehastava koduabilise vallandada, otsib poiss lahendust ja leiab omapäi ilmselt ainsa võimaluse, mille peale laps, kes nõnda oma mure ja armastusega üksi on jäetud, üldse tulla võib. Kurb ja ilus film.
Kristi Eberhart
Sherrybaby
USA 2006
Rež: Laurie Collyer
„Sherrybaby" on tasane ja üsnagi tugev lugu naisest, kes pärast kolmeaastast vanglakaristust üritab oma elu uuesti New Yerseys alustada. Alaägedal moel on tegu ühiskonnakriitilise filmiga, mis näitab vaikselt ja nukralt seda, kuidas kaaskodanikud ja pere vangist tulnud eksnarkomaani suhtuvad. Selline teema võiks olla väga dramaatiline ja tühjakstõmbav, või teises ärmuses sentimentaalne ja veniv, aga New Yorgi filmikooli lõpetanud režissöör Laurie Collyer on oma oma raja loonud kuhugi südamlikku ja rahulikku tsooni, tänu sellele on film sümpaatne. Peategelane Sherry, keda mängib USA kõige imelikumate nägudega näitlejaperekonna naisstaar Maggie Gyllengaal, mõjub oma nukrates õnneotsingutes loogiliselt ja usutavalt. Ülejäänud pere on veidi karikatuurne, (tavaliselt kohtab nii värdjalikke perekondi Dogma 95-filmides), aga siin filmis ei mõju see häirivalt.
„Sherrybaby" on Laurie Collyeri debüütmängufilm, mis on vaatamist väärt - temast saab tulevikus tõenäoliselt üks kuulus mutt.
Maria Ulfsak
Langedes
Austria 2006
Rež: Barbara Albert
Ausalt, kui päriselus tundub Austria nagu üks vaikne kena kohakene, siis sealsete filmide järgi näib see olevat üks perversne ja imelik jumalast hüljatud paik. Ei tea kuidas see tummine mäeõhk küll nii mõjub, et selle pealt on üles kasvanud näiteks õõvameistrid Michael Haneke ja Ulrich Seidl.
„Langedesi" režissöör Barbara Albert on Austria uue tugeva naislavastajate põlvkonna esindaja, ja ega see imelikuks muutev mägiõhk temagi sõõrmeid silitamata pole jätnud. See on nagu Austria „Seks ja linn" - viis naist seiklemas matustelt pulma ja veel mõnda kohta. Veidi banaalsevõitu sisu kompenseerivad hea muusikavalik (no millises teises filmis kuuleks saksa rämedat trance'i, eurodiskot, häälest ära naisgrupi esitatud gospelit, šlaagreid ja saksa poppi?) ja huvitav vorm, mis kasutab fotosid järgnevatest lõikudest eelmiste lõpetuseks.
Maria Ulfsak
Agulivägivald
Austraalia 2006
Rež: Paul Goldman
"Agulivägivald/Suburban Mayhem" on Austraalia noortefilm, mis räägib loo moraalideta vastikust tüdrukust Katarina Skinnerist (Emily Barclay). Kuigi teoorias peaks tegu olema musta komöödia elemente sisaldava seksika draamaga, jääb film tegelikult segaseks ja keskpäraseks - tundub nagu poleks režissööril päris selget pilti, mida ta öelda tahab. Arvata võib, et see lugu pakub pinget hilisteismelistele, kes tahavad filmis näha keppimist, narkootikume, punki ja mobiiltelefone. Mulle meenutas peategelane Katarina küll ebanaljakat kõhna versiooni „Little Britaini" Vicky Pollardist. Selline tüütu kaagutav pahatahtlik elukas, kelles pole sarmi ega südametunnistust. Film oleks võinud olla terav kuri portree noorest nais-sotsiopaadist, siis tas oleks vähemalt midagi mõtlemapanevat, aga kahjuks jääb ta järjekordseks keskpäraseks äärelinna nüridust kritiseerivaks indie-ininaks.
Maria Ulfsak
Uus kogemus
Kanada 2005
Rež: Amnon Buchbinder
Kanada maakohakeses aset leidev "Uus kogemus" on päris ootamatu perefilm, mis räägib metsasügavikku peitunud hipiperekonnast. On loodud kõik tingimused pere ainukese lapse Emersoni (Aaron Webber) terveks arenguks - loodus, ökokodu, saunake, kodukool, tervislik toit, kallistamine, pidev asjadest rääkimine jne. („Rohkem masturbeerimist, vähem märgi unenägusid. Liiga palju musta pesu on keskkonnale kahjulik.") Isa valmistab sitast kulda ja ema unistab tantristlikust seksist. Varsti aga läheb varaküps õrn androgüünse olekuga 13-aastane Emerson kooli, ja ohoo üllatust, armub oma vanemasse meesõpetajasse (Daniel MacIvor, kes on ka üks filmi stsenaristidest).
Režissöör Amnon Buchbinderi käe all valminud üsnagi naljakas draama on värskendav - lugu ei ole stereotüüpiline ja järgmist süžeekäiku on päris raske ette ära arvata. Selle filmi jooksul sunnitakse kõiki vaatajaid ka korraks meelde tuletama, kui elajalikult vastik on olla 13-aastane.
Maria Ulfsak
Löök, mille mu süda vahele jättis
Prantsuse 2005
Rež: Jacques Audiard
Jacques Audiard'i „The Beat That My Heart Skipped" on klassikaline Euroopa väärtfilm - see väljend kõlab nõmedalt, aga kehtib tõsise, pingelise ja hea filmi kohta, mida võib rahuliku südamega vaadata soovitada. Seal on tume protagonist Thomas Seyr (Romain Duris), kes tegutseb, nagu ta isagi, räpastes kinnisvara-afäärides. Ühel hetkel hakkab talle aga näima, et õigem tee oleks astuda oma ema jälgedes ja proovida läbi murda klaverikunstnikuna. Duris mängib väga intensiivselt, närviliselt ja tundlikult, tema karakter on mitmetahuline ja meeldejääv. Film on saanud mitmeid rahvusvahelisi auhindu ja äramärkimisi, ning seda täiesti põhjendatult. "Löök, mille mu süda vahele jättis" põhineb muide James Toback'i 70-ndate filmil „Fingers", mille peaosa mängis Harvey Keitel.
Maria Ulfsak
