PÖFF VÕISTLUS Eesti film võistleb
Eesti filmide konkursiprogrammi PÖFFil võib tutvustada kui kiirkursust kodumaise filmi seisust. Esindatud on kõik žanrid ning eksponeeritud meie filmitegijate meelisteemad. Ilmselt on vaataja, kellel kino vastu suurem huvi, juba valdava enamiku filmidest ära näinud - kas siis kino- või telelinastusena. Samas on suurem festival heaks keskkonnaks, kus saab filme "uue pilguga" üle vaadata. Maailmakino keskel muutub kontekst paratamatult ja seda nii negatiivses kui ka positiivses suunas.
Eestis on kujunenud välja mingid tõekspidamised, mis puudutavad eesti filmi. Oleks nagu teada, et animatsioon on meie lipulaev (konkursis Heiki Ernitsa - Janno Põldma "Leiutajateküla Lotte" - Toim.), mängufilmi reeglina häbenetakse ja dokumentaalfilmi puhul ollakse äraootaval seisukohal. Ometigi tundub PÖFFi eesti filmide kogumit vaadates isiklikult minule, et kõige rahulikuma südamega soovitaksin ma sõbral minna vaatama just dokke ning seda mitte selle pärast, et kaks aastat just selle temaatikaga Eesti Filmi Sihtasutuses tegelesin. Dokumentaalfilmi õitsengu juured on siiski märksa sügavamal.
Viimased viisteist aastat on kuidagi osanud meie filmipubliku teadvusest kaotada väga häid mängufilme, mis sündisid kaheksakümnendate jooksul ning üheksakümnendate alguses. Me kipume sõimama eesti mängufilmi, aga unustame ära säärased kinotükid nagu näiteks Kaljo Kiisa "Nipernaadi" (1983), Leida Laiuse - Arvo Iho "Naerata ometi" (1985), Arvo Iho "Vaatleja" (1988), Mati Põldre "Need vanad armastuskirjad" (1992) jne. Kui poleks tulnud meie riigi arengule rõõmustavaid, aga eesti kinole kaose toonud ajaloolisi mullistusi, räägiksime me praegusel momendil hoopis teiselt platvormilt.
Mängufilm kaotas pinna jalge alt, sest raha selle tegemiseks enam polnud ja dokumentaalfilm hiilis asemele. Kuna iga eriala nõuab teatavasti harjutamist, siis lugesid mängufilmi tegijad nukralt kopikaid ja unistasid suurtest tootmisüksustest, dokumentalistid aga haarasid kätte videokaamera, käevangu helimehe ja jalutasid sündmuskohale. Ning on loogiline, et sel moel on peale kasvanud tugevate dokumentalistide laine, kellel on sõnum ja nägemus, ning mis sama tähtis - kogemus ja käsitööoskus. Tegelikult on see suur asi, kui arvustaja saab viriseda filmi ideoloogia üle, unustades täiesti arvustada filmi tehnilist poolt.
Eks selle tehnilise poolega ole nii nagu alati - kui on halb, hakkab kohe silma, kui on hea, ei tule pähegi sellele aspektile mõelda. Raimo Jõeranna "Sinimäed", Marianna Kaadi "Maria teatri fantoomid", Kersti Uibo "Vaikelu naisega", Jaak Kilmi - Andres Maimiku "Müümise kunst", Liina Trishkina - Riho Västriku "Middendorffi jälgedes" ja Rein Raamatu - Peeter Brambati "Mikk" on seinast seina valik tänavusteste dokumentaalfilmidest. Tooksin välja neist ühe, mis ehk nii suurt vastukaja pole saanud. Kersti Uibo "Vaikelu naisega" on dokumentaalfilm, mis kommunikeerub sinuga tasasel häälel, aga hea kuulmise korral räägib väga olemuslikesest asjadest.
Ilmselt on Kersti praegusel hetkel ka üsna erandlik filmitegija, kuna mitte kõik ei viitsi väga pikki perioode elada filmitavate objektide kodus. "Vaikelu..." režissöör viitsis ja selle tulemusena kvalifitseerub tema film, kus ühest küljest justkui midagi ei juhtuks, samas aga on öeldud väga palju, termini "pikk kooselu" alla.
Ja nüüd žanr, mis peaks olema ideaalis suurem kui elu ise - mängufilm. Kui tulla ülevalpool välja toodud dokumentaalfilmi õitsengut põhjendava teooria juurde tagasi, siis peaks olema ühtlasi selge, et meie mängufilm alles hakkab ennast koguma. Ühes pundis on Peeter Simmi "Kõrini", Katrin Lauri "Ruudi", Jüri Sillarti "Kuldrannake", Veiko Õunpuu "Tühirand" ja kaks filmi, mida saab siiski üsna tinglikult eesti filmideks lugeda, Laila Pakalnina "Koer, lennuk ja laulupidu" ning A. J. Annila "Igavese armastuse sõdalane".
Julgen väita, et konkursikavas peidab ennast üks huvitav reeglipärasus, kus kummalisel kombel pole omavahel kohtunud olulised elemendid. Ütleme nii, et seal, kus on peidus iseenesest hea lugu, jäävad peitu režissööri kavatsused, ja seal, kus režissöör peaks justkui oma tööd tundma, ei saa aru, et mis ajendil seda filmi üldse tegema on hakatud. Uhke üksiklasena troonib siinses seltskonnas Veiko Õunpuu "Tühirand", mida võib teatavate reservatsioonidega tõesti pidada programmi kõige huvipakkuvamaks tööks. Midagi pole teha, filmis peavad olema ikka sõnum ja lugu ja nägemus ja mis kõik veel, et tulemus oleks adekvaatne.
Von Krahli Teatri algatus "Tabamata ime", mis koosneb kuue režissööri (Jaak Kilmi, Marianne Kõrver, Andres Maimik, Arbo Tammiksaar, Marko Raat, Rainer Sarnet) interpreteeringutest Eduard Vilde näidendi teemadel, pakub oma halvimatel hetkedel etüüde teemal "Mina ja Vilde", parimatel tõelist eksistentsiaalset ängi, nagu oli seda tunda Maimiku nägemuses.
On saanud heaks tavaks sõimata mitmesuguseid instantse ja süüdistada neid eesti filmi allakäigus. Filme ei tee siiski mitte instantsid, vaid inimesed. Eesti film on täpselt nii hea, nagu on eesti filmi tegija. Kui kahtlete selles hüpoteesis, minge kinno, vaadake filme ja esitage vastuväide!
Eesti filmide võistlusprogramm Kinomajas 3.-8. detsembrini
3. detsember
kl 16 "Leiutajateküla Lotte" (Eesti-Läti 2006)
kl 20 "Vaikelu naisega" (Eesti 2006)
kl 21 "Middendorffi jälgedes" (Eesti 2006)
4. detsember
kl 16 "Igavese armastuse sõdalane" (Soome-Hollandi-Hiina-Eesti 2006)
kl 20.30 "Tühirand" (Eesti 2006)
5. detsember
kl 16 "Müümise kunst" (Eesti 2006)
kl 22.30 "Kuldrannake" (Eesti 2006)
kl 19 "Tabamata ime" (Eesti 2006, Von Krahli kinos)
6. detsember
kl 16 "Maria teatri fantoomid" (Eesti 2006)
kl 17.30 "Sinimäed" (Eesti 2006)
kl 21 "Koer, lennuk ja laulupidu" (Läti-Eesti-Sloveenia 2006)
7. detsember
kl 16 "Mikk" (Eesti 2006)
kl 21.30 "Kõrini!" (Eesti-Saksa 2005)
8.detsember
kl 16 "Ruudi" (Eesti-Soome-Saksa 2006)
