Eli, Eli, lema sabachtani?

Jaapan, 2005

R: Shinji Aoyama

Jaapani film Eli, Eli, lema sabachtani? on ulmefantaasia aastast 2015, mil veider, depressioone ja enesetappe levitav viirus pöördumatult maailma laastab. Filmi sisemine puhtus sünnibki kõigepealt just sellest vältimatu lõpu ootusest. Umbes nii ehk näebki nakatunu maailma, mille ta peatselt maha jätab – kõik roomab sellise nukra aeglusega, justkui soovides, et ka pisimaid üksikasju erilise ränkraske selgusega märgataks.

Puhtus tuleb ka muusikast ja see pole vähem kaunis. Kusagil seal kustuvas maailmas toimetavad nimelt kaks noormeest. Nad astuvad – just nagu me päris filmi alguses näeme – sisse sinna, kus surm juba ära on käinud, võtavad tollest lagunenud maailmast üht-teist kaasa ja lasevad selle oma stuudios muusikana taas kord ringlusse. See nende bänd Stepin Fetchit on rohkem muidugi müra – kitarr, elektroonika, tume ja valgustav ühtaegu. Filmi süžee kujuneb lootusest, mida selle müra raviva toime suhtes ilmutab üks oma lapselapse elu pärast võitlev rikas ärimees. Filmi vastus sellele lootusele on pigem siiski tasane, tark eitus.

Muusika, mida me kuuleme, lihtsalt ei saa anda mingeid lubadusi. Me ei saa temaga kokku leppida. Ta pole lihtsalt muusika ja ta ei kuulu päriselt ju oma loojatelegi mitte. Ta on omamoodi hauatagune elu, kus asjad surnud, kadunud maailmast on saanud uue materiaalse kuju. Ja nii ongi, et mõned inimesed surevad ka pärast kokkupuudet nende helidega, kuna teised saavad ehk tõepoolest päästetud. Me lihtsalt ei saa tema saladust teada. Ja selle ilusa filmi kulminatsioonina jääb nõnda meelde hoopis rituaal ise – seotud silmadega tüdruk seismas nelja huugava kõlari vahel.

Tõnis Kahu

Juudaks saamine

Üheksas päev (Der Neunte Tag)

Saksamaa/Luksemburg, 2004

R: Volker Schlöndorff

Lugu on Luksemburgi preestrist Henri Kremerist (Ulrich Matthes), kes sattus 1941. aastal natsivõimu kritiseerimise eest ­Dachausse ning lasti kunagi 1942. aasta talvel ootamatult üheksaks päevaks koju. Mitte niisama. Reich’i julgeolek tahab Kremeri kaudu mõjutada Luksemburgi piiskoppi koostööle natsidega. Paater Kremeri käitumisest sõltub, kas tema üheksapäevane puhkus pikendatakse poolvabaduseks koduses Luksemburgis või ta läheb Dachau põrgusse tagasi (Kremer: “Selles kohas pole Jumalat!”). Kremeril on tugev ja tark vastane, Gestapo ametnik Gebhardt, teoloogiat õppinud mees temagi. Filmi sisuks on Juudaks saamine.

Vaatasin pärast filmi võrgust (filmiarvustajate asendamatu abimees IMDB), et mida siis kinos käiv rahvas Schlöndorffi järjekordsest meistritööst ka arvab. Imelikul moel leidub neid, kes arvavad, et “Üheksas päev” on katoliiklik propagandafilm. Ja siis on ka selliseid, kes peavad kogu faabulat ebausutavaks, sest kuidas sai keegi Dachau koonduslaagrist lihtsalt niisama välja, üheksaks päevaks kodumaale kõndima.

On olemas Paul M. Neurathi raamat “Terrori ühiskond”, esimene ja seniajani vist ka viimane sotsioloogiline analüüs Dachau ja Buchenwaldi laagritest. Autoriks inimene, kes selle kõik ise üle elas. Seda lugenuna tahaks hajutada nende kahtlusi, kes küsivad, kas Schlöndorffi kujutatud koonduslaagrist korraks pääsemine pole liiast fantastiline. Ei ole. Viini juut Neurath pääses ka sealt.

Film on vaimulikus seisuses inimese võitlusest oma põhimõtete eest, mingit katoliiklikku propagandat saab siin näha vaid rumal inimene.

Muuseas, Kosmose saalis oli ka üks seltskond pöetud peadega poisse, keda märgates ma mõtlesin, et mitmendal minutil nad jalga lasevad. Nad vaatasid filmi lõpuni. Suuremat kiitust Schlöndorffi filmile ma Eesti oludes ette ei kujuta.

Andrei Hvostov

Vaikne igapäevane tragöödia

Laps (L’enfant)

Belgia/Prantsusmaa, 2005

R: Jean-Pierre ja Luc Dardenne

Belgia filmitööstuse esimese ešeloni lavastajate, vendade Dardenne’ide minimalistlik ja askeetlik draama “Laps” on sisuliselt üks igapäevane tragöödia maailmas, kus kõik on müügiks. Film ei ole isegi moraliseeriv, ja kindlasti mitte “jutlustav”, vaid pigem selline endasse vaatama sundiv lugu: millal ja kuidas me inimlikkuse lõplikult kaotasime, ja kas pisarais kahetsusest piisab andekssaamiseks? Abitus ja ahastus on filmi saatvad märksõnad, pealkirigi mängib metafoorina kaasa.

Sonia ja Bruno on just teismeliseeast välja saanud värsked lapsevanemad, “normaalselt toimivale ühiskonnale” absoluutselt ebavajalikud, asotsiaalsed vagabundid, kes siis, kui raha on, elavad kuninglikult priisates, ja kui raha otsas, jagavad omavahel viimast sigaretti. Vargustest elatuva Bruno isainstinkt vannub alla kerge raha lubadusele ja ta otsustab lapse maha müüa. “Teeme uue,” on tema eneselohutus ja -õigustus Sonia palge ees. Sellest ei piisa, mõistagi. Heastamatut heaks teha soovides loodab ta lapse tagasi osta. Külma ja kalkuleeriva kapitalismi kvintessentsiks on stseen, kus Bruno ootab vahendajatelt last tagasi ostes hinge kinni pidades, kuniks kaadrist välja jääv mees raha üle loeb. Paber, mille “väärtusele” oleme verega alla kirjutanud, sahiseb räpastes pihkudes võika etteheitena mahamüüdud inimlikkusele.

Üks meeleheitlik ja otsejoones hukatusse kihutav otsus järgneb teisele, vaatajat haarab soov kisendada, käsi ette panna, noori varrukast tagasi kiskuda. Käsikaameraga üles võetud pilt on väljapeetud ja kiretu, dokumenteeriv, ning ei püüa põrmugi koledusi kaunistada, lohutamatust leevendada.

Margit Tõnson

PÖFFi filmid,
mis jõuavad kinolevisse:

Tallinnfilm, Sõpruse kino:

Laps, Jean-Pierre ja Luc Dardenne

Manderlay, Lars von Trier

Varjatud, Michael Haneke

Pingviinide marss, Luc Jacquet

Kus on tõde, Atom Egoyan

Murtud lilled, Jim Jarmusch

Gabrielle, Patrice Chéreau

Faktootum, Bent Hamer

Ustav aednik, Fernando Meirelles

Aeg lahkuda, François Ozon

MPDE, Coca-Cola Plaza:

Kiss Kiss Bang Bang ehk surm Hollywoodis, Shane Blake

Walk the Line – nagu noateral, James Mangold

Tim Burtoni laibast pruut, Tim Burton

Seksikad saapad, Julian Jarrold

Oliver Twist, Roman Polanski

Vt ka www.kino.ee, www.superkinod.ee