Võrreldes Netflixis linastunud draamaga „Da 5 Bloods“, mis räägib Ameerika rassisuhetest Vietnami sõja trauma kaudu, on „Põgenemine Pretoriast“ poliitilise raevukuse poolest üpris hillitsetud. Tagasi on hoitud ka peategelaste tausta avamise ning isikliku melodraamaga – ennekõike on tegemist „Papilloni“ ja „Põgenemise Alcatrazist“ vaimus pagemispõnevikuga.

Selles on „Põgenemine Pretoriast“ hästi õnnestunud. Saatan peitub detailides ning suurema tulevärgi asemel keskendubki film põgenemise pisiasjadele. Jenkini põhjalikele memuaaridele tuginedes jälgitakse seda, kuidas mehed haudusid valmis plaani, mis sisaldas ühekaupa puust võtmete valmistamist, ­öösiti kongidest välja hiilimist ning nõnda läbi 13 ukse või värava väljapääsu leidmist. Teele jagub pingelisi hetki, kus pääsemine on noatera peal – näiteks end lahti vajuva uksega koridorikappi peites, kuniks öövalvur mööda jalutab. Kuigi mitmed neist pinevaist stseenidest mõjuvad filmilikena, juhtus kõik Jenkini ja kaaslaste meenutuste kohaselt üsna täpselt nii, nagu ekraanil paistab.

Jenkinina teeb karjääri ühe tugevama soorituse Daniel Radcliffe, kes on pärast Harry Potteri saagat valinud üsna julgeid rolle. Praegu võib teda näha Eesti kinodes koguni kahes linaloos, ka märulis „Guns Akimbo: Surmamängud“. „Põgenemine Pretoriast“ on palju mõõdukam ja vaiksem, aga lõpuks just tänu sellele põnevam film.