„Põgenemine Pretoriast“ keskendub pisiasjadele
Tõsielul põhinev lugu räägib Tim Jenkinist ja Stephen Leest, kahest valgest mehest, kes arreteeriti 1978. aastal pärast Aafrika Rahvusliku Kongressi (mille eesotsas Nelson Mandela 16 aastat hiljem riigi presidendiks valiti) lendlehti laiali pillutavate mikropommide lõhkamist. Vaevu on rassireetmises süüdistatud mehed Pretoria vangla trellide taga maandunud, kui asutakse otsima võimalust sealt põgeneda.
Selles on „Põgenemine Pretoriast“ hästi õnnestunud. Saatan peitub detailides ning suurema tulevärgi asemel keskendubki film põgenemise pisiasjadele. Jenkini põhjalikele memuaaridele tuginedes jälgitakse seda, kuidas mehed haudusid valmis plaani, mis sisaldas ühekaupa puust võtmete valmistamist, öösiti kongidest välja hiilimist ning nõnda läbi 13 ukse või värava väljapääsu leidmist. Teele jagub pingelisi hetki, kus pääsemine on noatera peal – näiteks end lahti vajuva uksega koridorikappi peites, kuniks öövalvur mööda jalutab. Kuigi mitmed neist pinevaist stseenidest mõjuvad filmilikena, juhtus kõik Jenkini ja kaaslaste meenutuste kohaselt üsna täpselt nii, nagu ekraanil paistab.
Jenkinina teeb karjääri ühe tugevama soorituse Daniel Radcliffe, kes on pärast Harry Potteri saagat valinud üsna julgeid rolle. Praegu võib teda näha Eesti kinodes koguni kahes linaloos, ka märulis „Guns Akimbo: Surmamängud“. „Põgenemine Pretoriast“ on palju mõõdukam ja vaiksem, aga lõpuks just tänu sellele põnevam film.