Küsimus on niisugune, millele ma võtaksin veidi rohkem aega, kui püstolvastus. Arvan, et presidendivalimise suhtes – ma vähemasti loodan väga – on eestlased valmis. Ja nad tahavad ka endale selgeks teha, kes need kandidaadid on.

Eestlaste kommentaarid eelmiste presidendivalimiste ajal olid sellised, et inimesed on tegelikult vägagi hästi teadlikud ja teadvustavad endale, kellega tegu on. Inimesed elavad tegelikult Eesti asjadele südamega rohkem kaasa kui me siin täna arvame. Eestlane ei ole passiivne valija.

Mul on siiski kahe kuu jooksul seljataga 16 kohtumist valijatega, kus on ka seda teemat puudutatud. Minu isiklik seisukoht on praegu veel kujundamisel.

Otsevalimisega seonduvalt on pidevalt tõstatunud presidendi pädevuse küsimus. Kas te näete probleemi olukorras, kus president saab senisest kõvema mandaadi otse rahvalt, ent tema pädevuspiire ei muudeta?

Eeldan, et inimene, kelle kandidatuur on üles seatud, omab ka südametunnistust. Ja et ta on valmis olema Eesti asja eest väljas nii Eestis kui väljaspool. Pean väga oluliseks presidendi puhul, et see inimene, kes on omale niisuguse raske koorma, tõeliselt raske kandami selga võtnud, on ise sellega nõustunud.

Kas rahvalt otsemandaadi saanud president võib olla lihtne käesuruja, tseremoniaalne kuju, nagu ta Eestis suuresti praegu on?

Kui see vaimne tagaplaan on sedavõrd mahukas, siis miks mitte?

Eelmise presidendi Lennart Meri ettepanek näeb ette Riigikogu kooseisu vähendamist 101 liikmelt 81 liikmeni. Mis teie seisukoht on?

Olen natukene veel liiga vähe selles majas töötanud, et öelda, mis on minu seisukoht. Täna mulle tundub, et mitte inimesi pole liiga vähe või palju. Vaid küllaltki palju on liigset ajaraiskamist. Räägitakse enesekeskset, end eksponeerivat juttu. Need momendid ma jätaksin siit välja, mitte inimesed.

President Meri ettepaneku mõte oli valitsemiskulude kokkuhoid. Kas on võimalik kokku hoida, või vähemalt selleks eeskuju näidata, kui vähendada Riigikogu liikmete arvu?

Loomulikult. Ma arvan, et see oleks rahalises mõttes kokkuhoid. Aga samas, kas see oleks pädevuse suhtes kokkuhoid? Seda ma ei julge väita.

Kuna Res Publica esimees Juhan Parts on Meri ettepanekut avalikult toetanud, siis kas teie erakond ei võiks olla teerajaja rollis ning arvestades riigi laiemaid huve, loobuda ise 20 saadikukohast, jättes parlamenti alles 8 saadikut?

Juhan Partsil on vast selgem ettekujutus nendest inimestest, kes siin töötavad ning ka nendest struktuuridest, kui minul täna. Ma kuulun Res Publicasse oma maailmavaate alusel ja sobin siia seltskonda. Ehkki mulle on tehtud ka pakkumisi teistelt erakondadelt.

Kuna ma ei ole varem aktiivselt poliitikasse sekkunud, siis on see ka minu seisukoht, mida arvab minu fraktsioon või minu erakond. Aga midagi pole teha, mõnikord ma arvan ka teistmoodi.

Teie olete selles küsimuses Partsiga eri meelt?

Selles küsimuses on minu seisukoht ka jällegi kujundamisel. Peale kahe kuu möödumist ma ei oska praegu võibolla nii täpselt ja resoluutselt teile oma seisukohta avaldada – et ma tuleksin avalikkuse ette, kas jah või ei. Ma ei ütleks, et olen õpipoisi rollis. Aga tahaksin süveneda veidi enam, enne kui hakkan ütlema kõlaval häälel oma tõekspidamisi välja.

Õiguskantsler Allar Jõks avaldas septembrikuus seisukohta, et valimisseaduse säte keelustada 1. jaanuarist 2005 valimisliidud kohalikes omavalitsustes on põhiseadusevastane. Kas teie meelest tuleks algatada selle sätte muudatus Riigikogus, või ära oodata, kuni õiguskantsler ise vastava menetluse algatab?

Ma võtaksin kõigepealt kaks tundi aega, et oma vastus täpselt ja korrektselt teile kirjalikult esitada. Kui teil selles küsimuses tõeline huvi on, siis pöörduge meie põhiseaduskomisjoni esimehe poole.

Kas see on liiga keeruline teema?

Kuna ma ei olnud siis veel majas, siis teen praegu järeltööd, et käia neid asju läbi. Põhimõtteliselt on see küsimus tulnud laua peale ka hiljem, aga mul oleks vaja natuke neid protokolle ja dokumente läbi vaadata.

Asja põhisisu on see, kas kohalikel valimistel saavad osaleda üksnes erakonnad ja üksikkandidaadid, nagu tahtsid mitmed suurerakonnad enne viimaseid valimisi. Või tohib moodustada lisaks kohalikke valimisliite, mis oli ka õiguskantsleri seisukoht.

Ma saan aru, et ta peab siiski ametlikult vaidlustama siin majas.

Riigikogu võib asja enne ära parandada, kui õiguskantsler sekkub. Aga võib ka mitte.

Aga mis siis saab, kui õiguskantsler vahepeal ümber mõtleb?

Arvate, et ta mõtleb ümber?

See on võimalik, et mõeldakse asju ka sügavamalt järele ja kaalutakse inimlikul tasandil, mitte ainult sellest masinavärgist lähtuvalt, mis siin käib.

Küsimus ongi väga inimlähedane. Küsimus on näiteks, kas Ruhnu vallas võib külanaiste selts teha oma valimisliidu ja pürgida valda juhtima, või saab seda teha ainult läbi partei.

Mina arvan, et on seda parem, mida läbipaistvam ja kättesaadavam on valijate jaoks see inimene, kes hakkab nende eest otsuseid tegema, nende nimel rääkima ja olema nagu lülisambaks nende elukorralduse ja instantside vahel, kuhu tavainimese käsi ei ulatu.

Põhiseaduskomisjoni liikmena olen alati uurinud ka seda, milline seisukoht on fraktsioonil. Kas ma vastandun või mitte. Aga kui minu isiklikku seisukohta küsida, siis arvan, et ka juhul, kui inimene kuulub parteisse ja on omavalitsuses, ta peab suutma oma otsustes siiski jääda neutraalseks. Ei tohiks toetada teistest rohkem näiteks seda õpetajat, kes on tema parteis.

Praegu kahjuks on isegi minul olnud kokkupuuteid, kus ma ei saa valijatega minna kohtuma sellepärast, et ühes või teises ringkonnas on nö tegusam mõni teine erakond. Arvan, et ka mul peaks olema vabadus minna ja nende inimeste muret kuulata, et end arendada ja täiendada.

Kas see vastus ammendab teid?

Kas Euroopa Liit on teie nägemuses rahvusvaheline organisatsioon, riik, või midagi vahepealset?

Vast ikka rahvusvaheline organisatsioon. Samas on ju sealgi siiski ka erakonnad. Igal juhul on ta rahvusvaheline organisatsioon ka sellest aspektist, et me kuulume sinna ka riigina.

Kas Euroopa Liidu põhiseaduslik leping tuleks teie arvamusel Eestis panna rahvahääletusele või piisab, kui selle ratifitseerib parlament?

Meie erakonnal puudub veel sellest ühine arusaam. Minu isiklik arusaam on, et see on uus asi ja eestlane ei tea veel tegelikult, keda ta valib ja kuhu ta valib. Kui me oleksime natukene selle süsteemiga tuttavamad, kui keegi võtaks kätte ja tõesti inimesele seletaks ka ajakirjanduse kaudu. Mitte ainult kohtumistel valijatega. Sinna tuleb suhteliselt piiratud arv inimesi. Aga tegelikult oleks tõesti vaja teha selgitustööd, kuhu me tahame neid inimesi siis saata. Mis neid ees ootab. Nad peaksid tegelikult natuke ju töötama seal ka kui Eesti visiitkaart .

Arvan, et niikaua, kui eestlane on manipuleeritav, võiks siiski nimekirjad olla kinnised. See on minu isiklik seisukoht praegu. Samas ma arvan, et kunagi natuke hilisematel perioodidel, võibolla nelja-viie-kuue aasta pärast, kui on saadud aru, mis õige on ja kui on tehtud seletustööd. Siis jällegi peaks nimekirjad olema avatud.

Ma tean, et meil on fraktsioonis vastakaid arvamusi. Ühed mõtlevad nii ja teised naa. Ei ole veel leitud seda ühist keelt ja ühist meelt. Ma arvan, et see on ilmselt päevade küsimus läbi arutada. Kes mille poolt on. Mina jään küll ilmselt oma seisukoha juurde.

Kas Eesti põhiseadust on võimalik ka lavastada või laulukeelde panna?

See, mida mina siin majas kogen – ka täna teile intervjuud andes –   ja mida olen siin inimestega suheldes enda jaoks avastanud, hakkab raudselt ka tulevikus natuke minu repertuaari suunama.

Kavatsen kindlasti edasi laulda. Ja mitte protesti märgiks, nagu mõned on küsinud - tegelikult on niipalju kriitikat tehtud siin teiste inimeste pihta, kes tegelevad mingite muude asjadega.

Võibolla te ei ootagi minult enam edasi mingit kommentaari. Ütleksin ainult niipalju, et laulmine on mulle loodusest antud. Ja ka see, et ma siin olen, on mulle selge nägemus nii südames kui peas, mida ma teen ja miks ma siin olen. See on täpselt samamoodi üks osa minust nagu laulmine. Ju ma arvan, et laulmine mõjutab minu põhiseaduslikke tõlgendusi mingil määral ja vastupidi.

Loeksin teile lõigu 1946. aasta Noorte Häälest: “Kaardiväelase-vanemseersandi O. Eensalu montaaž "Meie põhiseadus" annab kunstilises vormis ettekujutuse kõigist neist hüvedest, mida pakub nõukogude kodanikele Stalinlik Konstitutsioon.” Kui see oli toona võimalik, miks siis mitte nüüd?

Kindlasti mitte! Võibolla siis lõpetaksimegi selle ilusa intervjuu teie viimase küsimuse vastamisega, et põhiseaduse paragrahv 18* järgi ei tohi te mulle teatud küsimusi, mis mulle teataval viisil mõjuvad või minu väärikust alandavad, esitada. Ja paragrahv 19** järgi ma siis jätaksin teid siia heameelega üksi edasi istuma.

Suur tänu!

* Põhiseaduse §18: “Kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele.”

* Põhiseaduse §19: “Igaühel on õigus vabale eneseteostusele. Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.”