Ei, mitte Nizzasse, Sotši ega Baselisse, vaid mingist tõmbest ehk just sinna, kust sa kunagi kellegi nahas vahest tulla võisid. Eemale tsivilisatsioonist ja ilmakärast, kus pole inimparvi, pangaautomaate, moblalevi ega õiget viinapoodigi. Sest sa vajad üksindust kontrastiks üheülbalisele argipävale, vajad vahetult toimingulist sidet algupäraselt puhta ja puutumatu loodusega.

Kuid kuhu sul nii väga üldse eralduda ongi? Soid ja laasi kondamiseks leiaks Läänemaal või Alutagusel, laineloksu ja ahvenajõnksu Väinamerel, ent see pole see. Vaja on ikka Eestist ja EL-st välja tungida, oma meeltesse uut maad ja vett kaardistada. Näha, kuulda, tunda ja nuusutada.

Asfaldil lendav hullumaja

Üks Kalaklubiga seonduv sats võttiski juulis kursi Põhja-Karjalasse polaarjoonele. Sõidetud sinna ja Koola poolsaarele on ju ennegi, aga seekord terenduvad hoopis uued maastikud. Targem on teha look ümber Pihkva järve, sest Narva piiripunktis venivat jälle ligi kaheksatunnine rekkade saba. Koidulast saame aga suurema nükerdamiseta üle rohtukasvanud piirijõe ja Vene poole nelja tõkkepuu alt läbi. Ees kuulutab silt “Platnaja doroga”. Mis seal’s ikka, roolimees Valeri maksab lüpsjaile 180 rubla ja sõit läheb läbi Petseri edasi Pihkva poole.

Meie seitsmene grupp on parajalt kreizi. Varusime neutraaltsooni tax free poest pakiveini ja õlut, mobiiliside hakkab katkema, arhitekt Kaarel peab oma pooletunnised betoonitellimise kõned sedakorda nädalaks edasi lükkama. Nilbitsetakse nalja.

“Karla! Kas sa naist tahad?”

“Millist! Kus?”

“Näe, üks vana vene eit koperdab üle tee.”

“Naine on vana siis, kui ta on kaks nädalat surnud.”

Asfaldile veetud telgjoon ja jalgratturi valged vöödid jooksevad sirgeldi-sorgeldi nagu sea kusi, tee on mehekõrguste Sosnovski karuputke sirmikutega tihedalt palistatud. Jõud, ilu ja mürk käivad käsikäes.

Meie Mercedes Benz buss, mis pärineb aastast 1977, on Maakerale läbisõidult üheksa ringi peale teinud, kuid mootor on uus ja seinad tugevamaks keevitatud. Ostame viina ja ajame plära, ristin bussiseltskonna nimeliseks lendavaks lollimajaks ja võtame selle peale.

Üle kolmekümnetunnist ja 1800 kilomeetrist ratastel rappumist leevendavad vahepeatused teemajades, aga ka kõik järgnevad supid on kesiselt maitsekad: ühes seljankas on kaks kiviga, aga teises jälle üks kivita oliiv ning paljast peedist borš ainsamagi lihakilluta.

Mehed rüüpsivad bussis viina ja ajavad plära, jutt käib peamiselt kalapüügist ja naistest, üks saak puha. Pool ööpäeva rooli hoidnud teejuht Valeri heidab bussipõrandale puhkama, Sergei võtab tüüri üle. Hämardub, niitudel lainetavad udulinad. Põrutame läbi Pihkva ja öise Novgorodi loode kaudu põhja, enne Volhovit vupsab üle tee üks sabata kass, kohati laiuvad kumbagi kätt lausa karuputke väljad. Mehed jäävad mokk ripakil tukkuma, Volhovi kümnete hiidkorstende foonil laperdab üksik paaniline kajakas.

Üldiselt paistab Loode-Venemaa ehitistes ja rajatistes materjaliga priiskamist. Mingi tulemuse saavutamiseks on arutult raisatud, tee ääres konutavad täiesti arusaamatud ja kasutud monstrumid, hüttide aknad on pimedad. Aga liiklusmiilits on STOP märkide juures varmas trahve noolima. Üks riivunud ment, kelle varbast Valeri peaaegu justkui üle oleks sõitnud, võtab ta rajalt maha ja kutsub putkasse, kus magab teine. Küsitakse 300 rutsi, aga Valeri, kes on seda teed juba kümneid kordi sõitnud, teeb talle omases maneeris miilitsaile selgeks, et teiesuguseid ootab mind veel terve armee ees ja aitab teile kahesajast küll. Muidu lähete veel jagamisega riidu. Venelasega suheldes tuleb kohe ohjad oma kätte võtta ja asi klaarubki.

Magan maha Petroskoi ja Kondapoga (Põhjakunda), enne lõunat jõuame Onega äärsesse Medvežegorskisse, kust ostame kaks kasti viina ja riida õlut. Valge pooliku hinnad kõiguvad 60-100 rutsini, aga õlu on enam-vähem sama kallis kui meilgi. Kurakätt kõrgub vangilaager-haigla teravatipuline palktara, millel jookseb tihe okastraat.

Onega ääres lustimas

Teeme paisuka tuule all virava järve ääres pikema peatuse. Selgest sinisest taevast ergab päike, mändide alla on ehitatud ilusast võimsast palgist kahekordsed puhkemajad, metsa all luusib turiste, ladvad kohavad puhangute lookudes, sinikanupud on alles rohelised. Linnuvidinat on vähe kuulda, kuid viinahämused suplejad korskavad karges vees.

Pärast istume restoran-sööklas, kus antakse ette liiter head viina, kesist borši, aga lausa suurepärast šnitslit omletiga ning tee ja kohv maitsevad pareminigi kui Eestis. Veidi häbelik ettekandja Katja ütleb end olevat tõelise karelka ja pildistab meie palvel ning keegi omakorda teda. Nilbitsema kalduvad mehed on purjus, vene mobiilikompanii “Megafoni” levi viimase peal, aga kõneminut Tallinna maksab 35 krooni ja tuba kahele üleval 1500. Peagi jätkub meie sõit hotelli- ja levivabasse põhja.

Sankt-Peterburg–Murmanski trass on ammu oma algse sileduse minetanud, augulapiline asfalt on laines, vastu uhavad hirmuäratalt hüplevad rekkad, silman tee ääres surmatähiseid, kohati pannakse tükati uut asfalti. Päike ergab üleval laante ja soode peal, mööda libiseb järvi ja grafiti loosungeid täis värvitud graniitkünkaid. Teeme trassi 1001. kilomeetril ühe tumeda loigu ääres peatuse ega hooli kõrvalt mööda möirgavatest autodest. Alasti mehed lobistavad nagu lestad turbase kruusa peal.

Ma ei tundnudki, millele seal mülkas astusin, kuid rohi mu parema talla all niiskub veriseks – pöiaõnaruses irvitab pikk ja sügav haav. Kohe läheb käiku universaalselt tõhus teepuuõli, vana kamraad Valeri seob mu jala kenasti kinni, tõmban villase soki ja tennise jälle jalga.

Peagi peatume Louhi ristis, diisel ja besniin on siin poole odavamad kui Eestis. Edasi keerame läände ja põrame sada kilti mööda auklikku kruusateed. Õhtu ja öö ei tee enam hämaruse nägugi. Korjame pardale hääletaja Maša, kelle süles istub siniste-siniste silmadega pooleaastane Kirill. Maša, kelle lillad stringid on väljakutsuvalt teksade alt väljas palja laudja peal, paistab ise aastat 16-18. Mehed kipuvad jälle nilbitsema ja Maša ongi valmis kohe Kirilli vanaema kaela sokutama ja seitsme võõra mehega metsa tulema. Aga me viime ta viisakalt treppi.

Paanajärve rahvuspark

Samas oleme jõudnud Paanajärve rahvusparki, mis moodustati 1992. aastal Vene Föderatsiooni valitsuse määrusega. Üle tuhande ruutkilomeetrise pindalaga pargi piir haarab Olanga jõe ja Paanajärve vesikonda. Põhjas laiuvad polaarjoonetagune tundra, lõunas mühab taiga, idast ja kirdest hingub Valge mere ja Arktika külma, aga läänest leevendab üle Skandinaavia Golfi hoovuse järelm. Nende jõujoonte ristumine moodustab unikaalse kliima, kus talvel võib temperatuur langeda alla miinus 45 C, aga suvel tõusta üle 30 soojapügala. Olemegi parajasti pea sellises kuumuses haudumas.

Valeri möllib kontoris meie passid sisse, lunastab kalapüügi litsentsid ja õiendab majutuse papreid. Baaris “U Ivantša” aga möllab disko. Tellime pelmeene ja viina, samas rebib üks daame mind tantsima. Tutvume. Ljuba küsib kui vana ma olen ja kostab, et ta on paar aastat noorem. Tunnistan, et olen neljandat kuud vanaisa, mispeale selgub, et just täna viidi tema tütar sünnitusmajja. Luban, et vot, kui vanaemaks saad, siis alles tantsime!

Asula mändide all patseerib narodnoje guljanije. Teeme Ljubat saatva mehega suitsu ja ajame juttu. Asulas elatakse põhiliselt metsatöödest, aga on ka FSB mehi, kes valvavad Vene-Soome piiri. Teisel pool loodi rahvuspark juba aastal 1957. Soomlasi ongi valikuliselt üle lastud, tutvun Kuusamost pärit koolidirektor Eeroga, kes tahab kindlasti Saaremaale tulla.

Tegelikult kibelen kangesti metsa, voolava vee äärde samblale. Pöiad on tursunud ja tald kipitab. Keset valget ööd jõuamegi 50 kilti eemal paiknevasse baaslaagrisse, Olanga äärsesse onni, kus Tanja on sauna kütnud. Siinsete vete äärde on üles raiutud 20 onni, mis mahutavad 3-15 inimest, lisaks saunad, varjualused lõkkeäärsed istumised, kolualused, välipeldikud jm. Võtame mitu ringi leili, õlut ja karget jõevoolu ning siis saab viimaks ometi horisontaali, lavatsi peale magamiskotti.

Uni aga ei kesta kaua, sest mõni mees on kohe kalale ragistanud. Sergei naasebki mitme harjusega ja peagi kisab Volodja, et püüdis haugi – oma elu esimese haugi! Mis sellega nüüd teha? Varem on see Põhja-Kasahhimaal sündinud Venemaa kodakondne meremees spinninguga Taanis vaid turska traginud.

Keskhommikul pannakse nahka nii haug kui ka võis küpsetatud harjused. Varjualune laud on pudeleid, purke ja provianti tihkelt täis. Karla puhkab kolu all seljakottide vahel. Sääski, kelle tõrjumine pole kuigi tõhus, on siin rohkem kui Indias inimesi. 

Metsa- ja keelemees Oleg

Lähme ülesvoolu luurele ja katsepüügile, tutvume kohaliku jäägri, kalainspektori, puusepa, valvuri, teejuhi jne Olegiga, kes on algul tõredalt kidakeelne. Kuid Karla võetud kaks viina ja Valeriga kunagine ühes ja samas dessantdiviisis teenimise asjaolu (maailm on väike!) avavad ta keelepaelad. Võrrelakse ja vahetatakse lante. Lingvisti haridusega Oleg, kes vuristab vahelduseks vabalt inglse, saksa ja soome keeles, ütleb kohe, mis lant kõlbab, mis mitte ja näitab kaardil, kus on paremad kalakohad. Oleg kurdab, et ema ja naine on talle mõnikord viletsaid lante kinkinud. Näitan talle seepeale ka ühte oma arust kahtlast, Itaaliast naise toodud pöörlevat, kuid Oleg kinnitab hasartselt, et vot, just selle pärlmutrise valgega kumža I>t püüagi.

Siinse rahvuspargi vete keisrina trooniv kumža ehk järvelõhe, elab väga suures ja sügavas Pääjärves ning tõuseb juulis-augustis läbi Olanga ja Paanajärve üles Soome kitsastesse jõgedesse kudema. See nii sportliku püügi troofeena kui ka lihakvaliteedilt maailma üheks väärikamaks lõheliseks hinnatav kala kasvab 10-12 kg raskeks. Kuid litsensiga võib püüda veel valget ja hõrku harjust, mis meil Eestis karmilt Punases Raamatus keelu all.

Rahvuspargi peamine pärl on Põhjala Baikaliks nimetatud pikergune Paanajärv, mille suurim sügavus 128 meetrit, pikkus 24 km ja laius 1-1,5 km. Kaljused kaldad tõusevad 60 meetrit üle järvepinna, üldse on rahvuspargis üle 600 järve.

Üle poole rahvuspargist on kaetud boreaalse metsaga. See erakordselt hinnaline looduslik kompleks on võimaldanud endas säilitada paljusid looma- ja taimeliike, mis on mujal peale metsaraiet hävinud. 570 kõrgelt hinnatud taimeliigist on 20 siin ainulaadsed, mida mujal Karjalas enam pole. Väga puhta õhu ja veega puutumatus looduses on üle 450 sambliku, pesitseb 120 linnuliiki. Elavad karu, põhja hirv, põder, kaljukass, ilves, jänes, rebane, hunt, saarmas, naarits, lemmingud, kolmegrammine puurhammashiir, lendavad maailma põhjapoolsemad nahkhiired.

Eesti loodusesõbrad ja kalahaiged aga viskavad viina ja joristavad õlut sääsepininast eriti välja tegemata. Tartust peale võetud Volli ja Valle on püügilt juba laagrisse tulnud, Valle uhkeldab kena paarikilose kumžaga. Tehakse pilti ja avatakse pudeleid. Selge ja soe ilm on kalapüügiks väga kovno nagu märkis Oleg; parim püügiaeg olevat öövalgel kella 11 ja 2 vahel.

Viinahämus pea aga kella ei küsi, ärkab jalule hoopis hommikupoole. Hargneme sillalt allavoolu kummalegi kaldale kolme mehega kammima. Harjused mängivad, lasen mõne väiksema haaranu tagasi, kerin aeglaselt Olegi soovitatud pärlmuterpöörlevaga vastu voolu. Ja jõnksatab, tuksleb läbi su seljaaju üks erootilise vibratsiooni asendus. Mõtlen algul, et on võtnud suurem harjus, aga tunnen samas nagu kangema veolooma jõudu. Nähes labidana korra üle pinna laksavat saba, taipan hoobilt, et kumža ise on lanti haaranud. Samas sõidab ta allavoolu, lookas spinning vibrab jõuliste tõmmeta paindes, timmin käriseva piduri tihkema järeleandmise peale. Mänglev heitlus kalaga pühib kõik muud mõtted peast, olen üleni protsessis ja pean oma oskused maksma panema – kes keda? Kuid ei kulugi poolt tundi, kümnekonna minutiga hakkab poisil toss otsa saama, kerin ja sõidutan tema vastupanu raugedes lauge kalda vette ja haaran vasakuga sabavarrest. Käes! Purgiõlu “Starõi Melnik” kaob nüüd kulinal kõrineelu.

Mitmetunnine järgnev püük allavoolu enam järvelõhet ei anna, jaman ühe lõpuks mineva haugiga, nopin kolm ahvenat ja vantsin tagasi. Teeme sillal pilti, fileerin ja soolan kala, muist mehi juba magab onnis. Pärast aga pannakse uhhaapada podisema, seni oleme seitsme peale tabanud vaid kaks kumžat ning hakkame taipama, et oleme tulnud vist natuke vara ja selge soe ilm on täielik kovno. Seda paremini aga libiseb viin, mida kulub pudel pudelis kinni.

Kivakkatunturi vanad saami vaimud

Pärastlõunal paneme bussile hääled sisse ja sõidame seitse kilomeetrit metsateed kunagisse Vartiolamppi külla, et sammuda vaatama kuulsat Kivakkakoske. Pealt poole liitri valget on mul sees ja näen vist juba viirastusi: pean ühte soomlast vene kalakaitseks ja hakkan temaga unamunot ajama. Poisid aga kaovad ees mööda rada alla jõepoolsesse metsa. Peagi neile järgnedes kohtan veel kolme higistavat ja sääskivehkivat soomlast, kellest ühe prillid, kiilaspea ja habeme määrin sääsetõrjega paksult üle ning sommi tänulik pale läigib ja särab.

Siis aga panen raskelt bambusesse, keeran rajaharult vasakule, kavatsusega lõigata poistele alla jõe äärde ette. Aga vasaktee viib teadgi kuhu. Aur on nii üleval, et alles pärast paaritunnist sammumist saan aru, et olen eksinud. Koterdan veel ringi ja heidan magama samblale, mis nakkab sind endasse veel paremini kui vesivoodi.

Vahepeal on ilm täiesti pilve kiskunud, muidugi pole mul jaki taskus kompassi, vaid debiilne landikarp, tubakaott, piip, tikud ja fotokas. Aga karu ette ei satu, ehmatab üks parinaga lendutõusev metsis ja hirmus janu hakkab piinama. Lõpuks kuulen vulinat ja leian soomaitselise metsanire, millest lürbin nagu mullikas Kesk-Aasia loomavaguni pangest. Varsti tukastan veel, ekslen edasi, korjan ja närin paar peotäit pooltooreid murakaid, pigistan niikest samblast vihmavett palgele. Ka taevas hakkab tibutama, just nüüd on lõpuks kätte jõudnud kena sombune kalailm! Aga mina tatsan kurat teab kus pärapõrgus. Tennised lirtsuvad, püksid on põlvini ligedad, haav tuikab ja sähvab valu, kui juurikale astun. Jahedus poeb kontidesse, üle veerand tunni enam tukastada ei õnnestu.

Selg vastu tüve istudes hakkan mõtlema, miks ma üldse elan? Ehk olekski parem siia puu alla jääda ja aeglaselt loodusega täiesti üheks sulanduda? Aeglaselt kustuda ja eesootavaid asfaldiaastaid ennetada. Kui ma täna 12. juulil välja ei jõua, võiks kolmeteistkümnendal protsessi kiirendada. Terav puss ripub mu vasakul puusal, kuid veenide avamist pole veel praktiseerinud. Ei! Vara veel.

Pioneeritarkus, et kuuse tüvi on põhja küljest paljam, ei pea siin vett. Aga lõunapoolsed oksad paistavad tõesti veidi lopsakamad ja nende järgi keerangi kursi järsult edelasse, kuigi ma ei tea üldse, kus võiksin paikneda. Tunnikese pärast jõuan mingile vaevu silmatavale rajale ja siis rohtunud metsateele, mis viib mind tagasi sinna, kus kümme tundi tagasi sommiga unamunot ajasin. Ja siis veel seitse kilti mööda kruusteed laagrisse vantsimist.

Kuid kokkuvõttes tuli see paarikümnekildine jalutuskäik vaid terviseks. Koolas on poole pikemat soomarssi tehtud, aga siis ikka kompassiga.

Nõnda jäigi mul nägemata ja kuulmata legendaarne Kivakkakosk, kuigi silmasin hõrdemas metsas ekseldes kauguses sinetavat mäge, mille külje all see Karjala suurim veelang kohiseb. 100 meetri ulatuses langeb vesi 12 meetrit ja aasta keskmine vooluhulk on üle 60 kuupmeetri sekundis, kuid järvelõhe murrab siit läbi! 

Kivikkatunturil mäel lamavad kultuslikud seidid – mingil moel väikestele tugikividele upitatud ohvrirahnud nagu kivikirstud jalgadel, mille juures elavad vanade saamide vaimud. Ju nemad mind jommis eestlast teelt eksitasidki.

Paanajärve ja Olanga kõrgete kallaste geoloogiline ajalugu ulatub kahe miljardi aasta taha. Ligi 500 meetri kõrguse Kivikkatunturi mäe graniitmassiiv on Euroopa väljapaistvaim ning Nuoruneni ladestus suurim ja ühtlasi ka Karjala kõrgeim (576 m). Akseli Gallen-Kallela tegi 1892. aastal siin kandis oma tuntuima töö “Määntykoski”.

Inimesed asusid siia kohe peale jääaega. Lääne ja Ida kultuuri omalaadsel puutealal kohtusid Valge mere karjalased ja pomoorid sõbralikus rahus soomlastega. 1849. aastal kulges Soome suurvürstiriigi formaalne piir mööda Paanajärve idaotsa, mille kaudu läks Botnia lahe äärsest Oulust Valge mere äärsesse Kandalakšasse kaubatee. Talvel veeti vilja, kala, ulukiliha, karusnahka, tööriistu, soola jm Koola poolsaarele ja tagasi. Hiljem jäi Tartu rahu järgi piir sinna samasse, kuid Talvesõja järel nihutai see 30 km läände ja Kuusamo kogukond lagunes. 700 inimest lahkus, Paanajärve kaladal panid lahkuvad soomlased oma taludele tule otsa, Vene ajal suri välja ka Vartiolamppi küla. Nüüd aga teevad Soome ja Vene rahvuspargid koostööd, kuid piiriületus toimib valikuliselt.

Palverännak Kereti äärde

Paari päeva pärast jätkusid meie seiklused 200 km idas, Valgesse merre suubuva Kereti jõe kaldail, kuid Atlandi lõhe ehk sjomga jaoks oli ilm üpris kovno ja juuli veel varajane aeg. Peatusime paar päeva ettevõtliku karjalase Eino majapidamises, mida ta oli perestroika järgi 10 aastat rajanud. Kahe kaljuse põndaku vahele Peššennaja järve äärde püstitas ta elektri tarvis tuuleveski, kaevas välja hektari turvast heinamaa väetiseks, vedas paadiga kolmele lehmale heinu, ehitas lisaks kahekordsele kivimajale lauda ja viis-kuus abihoonet. Korraliku vene sauna keris sülitas leili välja ka pärast kuuetunnist kalalkäiku.

Kunagi Soome-Vene piiri lähedal sündinud kange kalamees Eino on juba 70-aastane, kuid ei püsi pudeliski paigal. Kasvult vaevalt 160 cm mees räägib sama kiiresti ja selgelt kui tegutseb tema keha ning justkui alatasa vedrust üles keeratud mehikese vaoline miimirikas pale pakatab innust. Poolvend Toivo elab Soomes ja käib iga suvi Peššennaja ääres leili ja viina viskamas. Tütrepoeg õpib Petroskoi ülikoolis, teenib vanaisaga suviti turistide vedamise ja majutamisega 900 rublalisele riigistipile lisa. Eino töö ja ehituse jätkaja on olemas.

Aga kunagi oli minulgi siin oma “maja” kahe peale Valeriga. 1983. aasta aprillis-mais raiusime poolsaare tihedamasse männipadrikusse üles salaonni, kus viibisime noorema Toomikuga, kelle põrmutuhk juba tosin aastat Soome lahes, seal onnis viimati 20 aastat tagasi. Ka paljastel kaljudel lõkke ääres magamiskottides lesides vahtisime siis taevatähti. Tänaseks on salaonni katus sisse langenud, kuid seinatapid püsivad veel koos.

Alles Eestis taipasin, et see tänavune retk Kereti kärestikele ja Peššennaja hobuserauakujulisele järvele oli omalaadne palverännak meenutamaks mitte veel kadunud aega. Ja üldiselt polegi kõik veel mitte sugugi päris kadunud.