Foto: Nuclear Blast

Norra sügavatest metsadest tulnud black metal? Jah. Otse 70ndate Berliinist leitud krautrock? Miks ka mitte. Soome ansambel Oranssi Pazuzu on leidnud muusikamaailmas väga põneva raja, mida justkui ainult nemad sammuvad.

„Mestarin kynsi“ on juba ansambli viies plaat ning bänd on leidnud ka eelmiste üllitistega palju positiivset tagasisidet, aga „Mestarin kynsi“ võtab kõik ansambli tugevused kokku ja pressib need ilusasti viiekümne vägagi intensiivse minuti sisse. Black metal ja Jimi Hendrixi stiilis psühhedeelne rokk on mikserisse sisse visatud ja juurde loobitud mis tahes vürtsikaid lisasid, mida Pazuzud heaks peavad.

Näiteks avalaul „Ilmestys“ algab vägagi kurjakuulutava kidrakäigu ja kusagilt Chemical Brothersi keldrist leitud trummidega, kuni ta lõpuks muutub Swansi stiilis pummeldamiseks. Või eelviimane lugu „Kuulen ääniä maan alta“, milles tõusevad esile hoopis süntesaatorid, ja laul lõppeb kusagil Brian Eno maailmapildi lähedal.

Üks asi on selle plaadi puhul kindel: mitte miski ei ole kindel. Laulud algavad ühes kohas ja lõppevad hoopis teises maailmas, kusagil kaugel kosmoses. Või põrgus. Mõne väga kurja rifi või kidralõhkumise kaudu.

Selle peaaegu tunnipikkuse plaadi jooksul rändavad Pazuzud ringi metal’i lainetel, rokimaailmas, elektroonika­sagedustel, igal pool, kus nad vähegi end leida tahavad. Kuulaja rändab koos viie Soome habemikuga ning pärast seda tundi tänab neid.