Tegemist on (peaaegu) erapooletu välisvaatlejaga, kes on vaba kõnealuste maade ja rahvaste kaasasündinud ja elu käigus omandatud eelarvamustest. Frosti uurimus on vaade väljast, mis ühtlasi annab seesolijaile, s.t meile, suurepärase võimaluse näha, kuidas mõistavad meid teised. Siinkohal olgu lisatud, et sügaval hingepõhjas jääb inimloomus ükskõik kui suurtele ponnistustele vaatamata ikkagi subjektiivseks ja see ilmneb ka Frosti juures. Aeg-ajalt lööb temas välja kirglik polonist, eriti kui teema puudutab Poola-Leedu ühisriigi analüüsi.

Lähtudes sellest, et autor on anglosaksi kultuuriruumist pärit inimene, torkab rõõmustavalt silma Frosti imponeeriv keelteoskus. Paljukõneldud üleilmastumisest hoolimata on enamik meist kindlasti kogenud, et eriti Ameerika, Inglise, Prantsuse ja Saksa ajaloolased refereerivad peamiselt vaid oma emakeeles kirjapandud allikaid, mis välistab dialoogi teiste kultuuridega või kindlasti raskendab seda. Nagu öeldud, on Frost meeldivaks erandiks. Tema kasutatud kirjanduse loetelus leidub teoseid poola, saksa, rootsi, taani, vene ja isegi eesti keeles. Autori tõsist suhtumist näitab seegi, et ta on isiklikult väisanud paljusid oma raamatu tegevuspaiku, sealhulgas Tallinna ja Tartut, kus käis arhiivideski.

Nagu öeldud, on Frost määratlenud tema poolt uuritava geograafilise ruumi Kirde-Euroopana, toetudes siinjuures nimeka saksa ajaloolase Klaus Zernacki kontseptsioonile, kes loeb sellesse regiooni kuuluvaks Põhjala, Poola-Leedu ja Venemaa Euroopa-osa. Tahes-tahtmata tundub mulle eesti keeles ainuvõimalik Kirde-Euroopa selles kontekstis pisut kohmakana ja isegi ebatäpsena erinevalt saksakeelsest Nordosteuropa’st või ingliskeelsest Northeastern Europe’ist, mis osutavad ühemõtteliselt tunnetuslikult olulisele põhja ja ida mõõtmele.

Kui eestlaste jaoks on tavapäraselt eksisteerinud vaid üksainus Põhjasõda (1700–1721), siis teiste rahvaste jaoks on neid olnud mitmeid. Poola ajaloos teatakse vähemalt kolme (1562–1570, 1655–1660 ja 1700–1721). Samasugune liigitus on Klaus Zernacki eestvedamisel levimas ka Saksa ajaloolaste seas, kes küll nimetavad esimeseks Põhjasõjaks traditsiooniliselt Liivi sõjana tuntud konflikti (1558–1583). Frost piiritleb Põhjasõja mõiste relvakonfliktidega, milles osales kolm või enam Läänemere-äärset riiki.

Sellise reglementeerimisega ei tahaks hästi nõustuda, sest see ei lähtu niivõrd ajaloost enesest, vaid kannab teoreetilise mõtteharjutuse kunstlikku pitserit. Pealegi välistab Frosti skeem, kuhu ta on õigusega lülitanud mitmeid kahepoolseid arveteõiendamisi, täielikult Vene-Rootsi sõja (1656–1661), mida aga on võimatu vaadata lahus Rootsi-Poola (1655–1660) ja Taani-Rootsi (1657–1658, 1658–1660) sõdadest, sest need olid tihedalt üksteisega põimunud. Mis aga veelgi kummalisem, raamatu lõpus toodud kronoloogias ei maini Frost Vene-Rootsi kokkupõrget sõnagagi. Tekstis endas väidab autor aga, et Rootsi võitles Venemaaga aastail 1656 ja 1658–1661, mis on kaunis veider dateering.

Raske on leppida selle sõja osatähtsuse taandamisega marginaalsele madistamisele kõrvalisel ääremaal. Alahinnatakse asjaolu, et Liivimaa magusast pärandist ilma jäänud Venemaa tegi tõsise katse Rootsi Läänemere-provintside vallutamiseks. Seda kinnitab kas või tõik, et Riiat piiranud Vene peaarmeed juhatas tsaar Aleksei Mihhailovitš isiklikult ja venelased tegid kõik, et nende poolt vallutatud alasid hiljem mitte tagasi anda. See kõik annab soovi korral alust rääkida peaproovist pool sajandit hiljem järgnenud sündmustele.

Põhjendades Põhjasõdade lõppdaatumit (1721), nendib Frost, et see oli Euroopale samaväärse tähendusega kui 1648. aasta, milline võrdlus peab kahtlemata paika, pidades silmas, et Euroopa poliitilisel kaardil fikseeriti täiesti uued jõujooned. Samas lähtutakse aastaarvu 1721 puhul alateadlikult lähiajaloo projitseerimisest minevikku, sest suurele osale praegu elavatest inimestest näib Venemaa (N Liidu) laiutamine Läänemere kallastel endiselt iseendastmõistetavusena. Lähtekohaks võetakse “normaalse” olukorra taastumine, kui tsaar Peeter jõudis välja Läänemere rannikule. Pikemas ajalises perspektiivis pole aga sugugi tegemist mingisuguse müütilise Venemaa “loomuliku seisundiga”.

Kahjuks jääb Frostile sarnaselt paljude teiste ajaloolastega märkamatuks, et järjepidevuse võitlusele ülemvõimu pärast Läänemere ääres annab ennekõike üksteisest väljakasvavate konfliktide jada ajavahemikul 1558–1661, mis kokku moodustavad Põhjala Saja-aastase sõja. Sellega oli selgunud uus ainuvõitja, Rootsi, kelle võimupositsioon fikseeriti ligemale järgmiseks neljakümneks aastaks. Oma aja mõistes oli tegu lõpliku lahendusega, kuivõrd me pidevalt oma kuju ja suunda muutva ajaloo puhul “lõplikest” lahendustest üldse rääkida saame.

Autor rõhutab, et tema uurimus pole narratiiv. Selle asemel vaadeldakse, kuidas sõdu peeti ning millisel moel Kirde-Euroopa mitmesugused sotsiaalsed ja poliitilised struktuurid tulid toime sõjapidamise uute väljakutsetega. Nimetatud seoses on tänuväärne militaarse revolutsiooni temaatika sissetoomine. Frost vaidlustab varasemate uurijate esitatud seisukoha, nagu olnuksid Ida-Euroopa sõjapidamisviisid a priori primitiivsed ning jäänud kõrvale Lääne-Euroopa uuendustest.

Asustusega seoses on huvitav Fros­ti kommentaar pärisorjuse kohta, millesse ise suhtume emotsionaalse eitusega ja mis Eesti ajaloo ühe alusmõistena vajab kindlasti nüüdisaegset analüüsi ning võimalik, et ka ümberhindamist. Autor väidab nimelt, et pärisorjus oli iseenesest ratsionaalne majanduslik lahendus põllumajandusprobleemidele väikese rahvastikutihedusega aladel, mis oli iseloomulik Euroopale ida pool Elbet.

Uueks lähenemisnurgaks on Frosti seisukoht, et nn Suure Põhjasõja saatus otsustati paljuski Rzeczpospolitas ja ammu enne 1709. aastat. Tema hinnangul oli samavõrra tegemist nii Poola kodusõja kui ka Rootsi-Vene konfliktiga. Kuigi Karl XII võitis peaaegu kõik lahingud kuni Lesnajani (1708), jäi ta selgesti tsaar Peetrile alla Poola sisepoliitikas manööverdamisel. Samas kordab Frost teistegi Lääne ajaloolaste seas levinud eksiarvamust, et saksilased üritasid juba 1699. aasta detsembris hõivata Riiat üllatusrünnakuga, kuid see nurjus. Tegelikult midagi sellist ei toimunud. Segaduse põhjustajaks on baltisakslasest ülejooksiku Johann Reinhold Patkuli visandatud plaan, mida ei tehtud aga kunagi teoks.

Raamatus mainitakse sedagi fakti, et Vene ajaloolased võrdlevad Karl XII sageli Napoleoni või Hitleriga. Samas vaikib Frost maha, et võrdluse Hitleriga on teinud ka üks tema enda mentoritest, St. Andrew’ ülikooli õppejõud Anthony Upton, kes nimetab Rootsi kuningat lisaks veel “karismaatiliseks psühhopaadiks”. Frost ise neid seisukohti ei jaga, öeldes, et Karl XII taktika oli küll riskantne, kuid mitte mingil juhul polnud tegu hullumeelse või agressiivse inimesega.

Kuidagi ei saa nõustuda ­autori väitega, et Poltaava oli Peetri läänes­ta­mispoliitika lõplikuks triumfiks ja õigustuseks. Peetri siht ei olnud Venemaa euroopastamine ega abstraktne riigi ja rahva õitseng, vaid soov püsida võimul ja kindlustada seda üha uute vallutuste ning territooriumi suurendamise abil. Väiksemaid küsimusi ja ebaühtlust, mille kallal õiendada, oleks veelgi, kuid tervikuna on Frosti raamat nauditav ja kaasamõtlemist ärgitav lugemine.

Raamatu eestikeelne tõlge on ladus, seda enam, kui arvestada, et raamat kubiseb erialastest ja originaalkeeltes esitatud terminitest, millest arusaamise hõl­bustuseks on Frostil lisatud lausa eraldi sõnastik. Siinkohal poleks paha olnud konsulteerida erialaspetsialistidega, sest mitmel puhul on tegemist kohmakate tõlkeversioonidega, ehkki eestikeelses ajalookirjanduses on konkreetsed vasted kenasti olemas. Nii ei saa rääkida aadlike rüütliteenistusest, vaid tegu on aadli ratsateenistusega, årslön’i võib rahulikult tõlkida aastapalgaks, wybraniecka-jalavägi on võbraanetsid ning Mitau on mõistagi Miitavi (Jelgava), kui tuua vaid mõningad näited.

“Põhjasõjad” pole ilmtingimata lihtne lugemine ajaloos algajale, vaid pigem lektüür edasijõudnutele, mis kahtlemata avaldab lugeja silmaringi ja mille üllitamist eesti keeles saab üksnes tervitada.

Robert I. Frost “Põhjasõjad”

Sõda, riik ja ühiskond Kirde-Euroopas 1558–1721.

Tõlkinud Kalle Hein. Kunst, 2005. 544 lk.