Pöidlaküüdi teejuht Šotimaal

Michel Faberi selgitused oma õudsele ja kaastundlikule fantaasiaromannile pani kirja selle tõlkija Märt Milter.

Michel Faberi stiili on kirjeldatud seguna Orwellist ja Kafkast. Faberi esimene romaan “Naha all” (Under the Skin, 2000) esitati Whitbreadi auhinnale, see on tõlgitud juba 18 keelde, kogunud ülikiitvaid hinnanguid Time’ist Timesini ja vändatakse peagi filmiks.
1960 Hollandis sündinud Michel emigreerus 7aastaselt Austraaliasse, kuid elab aastast 1992 abikaasaga Šotimaal Ross-Shire’s. Oma koduümbrusest ta “NA-s” räägibki; tegevuspaik Ablach moodustab ka osa tema meiliaadressist.

“NA” pealkiri on metafoor selle kohta, kuidas inimesed on väikestest erinevustest hoolimata tegelikult üsnagi sarnased. “Ma hoian sihilikult lugejate sümpaatiaid nii palju tasakaalus kui võimalik,” on Faber intervjuudes öelnud. “Nii kui teie sümpaatia kandub vodselite poole, lisan ma midagi, mis meenutab teile, kui haavatav on Isserley ja mida ta on sunnitud oma tööga toimetulemiseks läbi elama.”
See raamat avaneb nagu roosiõis. Kõik kõlab tavapäraselt, kuni Faber otsustab 89. leheküljel lõpuks kirjeldada üht peategelastest. Miski ei valmista teid ette selleks. Faber on loonud oma maailma, nagu Pratchett jmt. Raamatu järgi otsustades näis autor nii haige kuju, et see tekitas mus igatsuse näha tema unenägusid.
Mees osutub aga lahedaks intervjueeritavaks. “Ma mäletan neid harva, ja ka siis on need alati väga igavad,” kostab ta unenägude küsimuse peale. “Erutavad mõtted tulevad õnneks siis, kui olen ärkvel.”
Lemmikfilmide kohta ütleb Faber: “Ma pole seda tüüpi isik, kes vaataks filmi rohkem kui korra. Mõned erandid ometi on. Ma ei tea, kas see nüüd tähendab, et need on mu lemmikud. Roegi “The Man Who Fell To Earth”, “Walkabout” ja “Performance”, Herzogi “Kaspar Hauser” ja “Aguirre”, Lesteri “How I Won The War”, Jarmuschi “Down By Law”, Watkinsi “Privilege” ja “The War Game”, Bergmani “Face To Face”, Reineri “The Princess Bride” ja Loachi “Family Life”.”
Lemmikmuusika võib juba mainitu järgi ära arvata. “Armastan kõike, mis on tehtud kirglikult, andekalt ja ausalt,” on ta öelnud. John Adams, Coil, Tavener, Current 93, Neu, Cluster, Miles Davis, Schulze ja Laswell olevat teistest lemmikumad, elektrooniline muusika, samuti BBC Radio 3 (klassikajaam). Kommertsraadiot Faber ei kuula ja Music TVd ei vaata (aga raamatus mainib bände nagu M People ja Portishead). Ja mitte ainult MTVd, vaid telerit üldse. “Viimasel ajal on mu tolerantsus prügi suhtes langenud väga, väga madalale.”
Kirjutamisega alustas juba teismelisena, lugusid lõpetama õppis oma sõnul kahekümnendates eluaastates. Jutte on talt avaldatud ennegi “NA-d”.
Samuti otsustas pealt kahekümnene Michel hakata lugema ainult häid raamatuid. “Iga keskpärase loetud raamatu kohta tuleb suurepärane lugemata jääv.” Ta on öelnud, et ei hinda kedagi konkreetselt, vaid leiab lihtsalt inspiratsiooni. “Suur mõju oli mulle Bergeri “Ways of Eeingil”, mis pole isegi romaan, vaid kunstikriitika. Olen imetlenud Vonneguti tema moraalse ulatuslikkuse ja kaastunde pärast. Endiselt erutab allegooria kasutamine keskaegses kirjanduses. Tehniliselt olen õppinud koomilise dialoogi tempot Hunteri “Every Crook and Nannyst”. Lähemalt olen uurinud Dickensit.”

Kes meeldivad modernsetest kirjanikest? Nt mida arvad Welshist või Ellisest?
Enamik Welshist loetut on mu arust väsitav, ja ma vihkan kõiki Ellise asju. Viimastest raamatutest on meeldinud Crace’i “Being Dead” ja Atwoodi “Pime palgamõrvar”. Samuti hindan saksa kirjanikku Gert Hoffmanni, kes üsna hiljaaegu suri.

Kes on lugenud originaali, teab, kui eriline on maailmakodanik Faberi inglise keel. Nt “Hamletit” parafraseeriv hauakaevaja. Ja siis loomulikult uudsed sõnad, nagu ahl, wiin jt. Michel on palunud tõlkijatel need samaks jätta, sest ta tahtis luua omaette maailma. Nt kutsuvad tulnukad Maa elanikke vodseliteks. Michelilt saadud selgitus, et see tuleneb hollandikeelsetest sõnadest vod (närune vana rõivas) ja voedsel (toit), ei pane imestama, kui tead, et üks peategelasi Amlis on taimetoitlane. “Mulle meeldis vodseli kõla – see kõlab okseleajavalt ja maalikult,” sõnab Faber.
Varem on ta öelnud, et kuigi ta ise liha sööb, austab ta inimeste õigust valikule. “Inimene on loomult omnivoor. Kuid lääne lihatarbimiskultuur on jõudnud aplustasandile, millega kaasnevad julmus loomade vastu ja ärevusttekitavad teaduslikud ärakasutamised. See meenutab juba sci-fi’d.“
Hoolimata Faberi katsetest seda varjata on arvustajad mõistnud, et Iss & co pärinevad teiselt planeedilt, “mis on palju halvemas seisukorras kui meie oma. Ma ei tahtnud seda liiga selgesti välja tuua, sest ei soovi, et see liigitatakse ulmekaks.”
Ta on öelnud, et ei hooli suuremas osas sellest, kuidas lugejad
“NA-d” tõlgendavad. Nt näevad tulnukad tema arust välja nagu laama segatuna kassi ja koeraga, kuid teda ei häiri, kui lugejatel tekib oma pilt, peaasi, et see oleks kaunis ja karvane.

Kuid kas on midagi, mida nad ei tohiks valesti mõista?
Jah, loodan kogu südamest, et neile ei jääks muljet, et raamat on õel või nihilistlik. Seni on mind vihastanud ainult üks hollandi arvustaja, kes kirjutas, et “NA” sõnum on “elu on sitt ja siis sa sured”. Tegelikult on Isserley vestlus hääletajaga raamatu tähtsaim. Mehe elu on täielikul allakäiguteel ja naine on äkki asetatud ebatavalisele positsioonile elu kaitsma. “Ma arvan, et see on imeline planeet. Kuid seeläbi, kuidas me üksteisega, oma lastega jne käitume, võime lõpuks olla ikkagi nii õnnetud. Mis on perversne, aga nii see juba kord on.”

Kes võiks filmis mängida?
Ma pole filmiversiooniga seotud; minu tööks on kirjutada häid raamatuid. Ideaalne näitlejatar Isserleyd kehastama oleks 150 cm pikk, peaaegu ilma lõuata ja tohutute silmadega. Selliseid pole filmitööstuses just palju.“

Faber kirjutab 12 tundi päevas. Pärast “NA-d” on kirjutanud novelli nimega “The Hundred And Ninety Nine Steps”, mis räägib arheoloogist, kes armub keskaegses Yorkshire’ Whitby linnas valesse kutti. Siis veel ühe lühemat sorti raamatu “The Courage Consort”, mis räägib klassikalauljatest, kes harjutavad Belgia hirmutavas metsas avangardistlikku muusikapala, mida on võimatu esitada. Ja just lõpetas ta hiiglasliku (üle 900 lk) viktoriaanlikus Londonis aset leidva tegevustikuga romaani prostituudist ja lõhnaõlivalmistajast, mida peab oma kõige inimlikumaks ja elavamaks teoseks.

Üksildus, ebardlikkus ja maailma ilu

Michel Faberi “Naha all” näitab, et siiamaani pole kaugeltki kõik head, s.t mõtlema- ja tundmapanevad lood ära kirjutatud. Raamatule annab tema jõulise poeetilisuse mitmetasandilisus. Romaani peategelane on Isserley-nimeline elusolend. Just nimelt elusolend, kes küll nimetab ennast ja endasuguseid “inimesteks”, kuid kes on kunagi kandnud pehmet karva, saba ja kes on kõndinud neljal jäsemel. Kohutavate operatsioonide käigus on ta keha moonutatud, seega: nii omade kui ka võõraste (s.t lugeja liigikaaslaste) seas mõjub ta võõrastavalt. “Värdjas olla oli nii kurnav” (lk 61). Sellisest lähtepunktist hakkab Faber laiali laotama kõiki üksikisiku ja teda ümbritseva maailma vastuolusid ja liginemisi, sõpruse, armastuse, kaastunde, viha võimalusi.
Väga mõjuv on Faberi oskus pöörata ümber harjumuspäraseid suhteid. Isserley nimelt püüab kinni lihaselisi inimkonna esindajaid, keda tema ja ta kaaslased “vodseliteks” nimetavad. Kinnipüütud vodseleid töödeldakse, et nende maitsev ja hinnaline liha kõiksuse teise otsa saata. Isserleyl on raske võtta inimesi millegi enama kui “jalgadel köögiviljadena”.
Üksikolendi ja ühiskonna suhe on Faberil esiplaanil ka laiemalt: Isserley keha sandistati kasumijahil oleva suurkorporatsiooni poolt. Ühelt poolt on selline tegutsemine pärssinud Isserley võimet tunda usaldust, teisalt aga tekitab see valulik-sügava suhte omaenese kehasse, kus kummalisel kombel põimuvad ebardlikkus ja ilu (oleneb vaatajast). Läbi keha astub Isserley suhtesse oma olemusega, selge arusaamaga oma olemasolu olemusest: üksildusest.
Ning kogu loo fooniks ja horisondiks on maa. Maailma imeline ilu. “Nii kaunis valgus oli väärt kõike, mõtles ta – või peaaegu kõike. Väljaspool väänatud konte ja armistunud ihu polnud elu üldse sitt” (lk 214). Sõltub lugeja emapaatiavõimest, kas ta suudab sellest mõttest läbi näha.

Jan Kaus

Michel Faber. “Naha all“.
Inglise keelest tõlkinud Märt Milter.
Kirjastus Hotger. 2002.
Isserley on juba esmapilgul tavatu naisolevus, tema välimus lubab aimata mõnd tõsist selgrooprobleemi, samal ajal kui ta oma rinnapartiiga meeste pilke köidab. Ka Isserley töö on eriline – nimelt võtab ta oma auto peale lihaselisi meeshääletajaid, kellest pärast uimastamist töödeldakse kohalikus farmis liha, mis on delikatessiks “inimsoole” tema maailmas. Hääletajate hulka satub nii jämedaid treilerimehi, rändavaid üliõpilasi, kõrilõikajaid kui ka filosoofe. Isserley vestlus nendega kestab vaid loetud minutid, niikaua kui ta suudab taluda valu oma moonutatud kehas ja murtud hinges. Siis nipsab ta icpathua-lülitit ja mürk kandub ohvrite kerre.