See lugu räägib ­lahtise peaga ahvinäoga poisist ­Indrek ­Spunginist (33) ehk ­Chunginist. Tuttavad juba 17 aastat, oleme olnud suuremad ja väiksemad sõbrad, söönud koos puuda suhkrut ning teise soola. Tema just ilmunud sooloplaat „Lahtise peaga ahvinäoga poiss“ pani mind taas nentima, et Chunginiks peab sündima. Meie musamaastiku Pipi Pikksukk nagu ta on.

Mäletan, kuidas me vist 2001. aasta kevadvaheajal Jõhvis ühe teatud eramaja katusekambris kambakesi istusime, idabloki ja pealinna punkarid koos. Chungin esitas meile kitarri meenutaval pannil pikka soolokava – omi laule, pungiklassika pilatöötlusi, kiireid hetkeimprovisatsioone. Vanad me võisime olla? Nii kuus-seitseteist. Ta oli juba siis valmis artist. Korraga avanes uks, läbi täissuitsetatud õhu kostis naisehääl: „Indrek, siin toas võib juba kirve õhku rippuma panna!“ Ema tuli koju.

« Avalehele 1 Kommentaari