Pole enam pooli, mida valida
Valimised pakuvad pinget eelkõige erakondade erinevate seisukohtade tõttu. Nüüd aga on segased valimised kujunemas trendiks: Saksamaal lõppesid need suurkoalitsiooni moodustamisega, Tšehhi valimistel võitsid mõlemad vastasjõud parlamendi alamkojas 100 kohta. Mehhiko presidendivalimistel edestas võidumees kaotajat poole (sic!) protsendiga, kuigi vaidlused lõpptulemuse üle pole siiani lõppenud. Itaalia viimased valimised tõestavad veelgi enam ideoloogiate hajuvat piiri, sest 38 miljoni hääle jagunemisel sai Romani Prodi vaid 25 000 häält enam kui tema vastane Silvio Berlusconi. Selgete põhimõtete puudumise tõttu on parteid järjest vähem homogeensed ning üritavad meelitada ligi uut valijaskonda.
Prantsusmaal kritiseeritakse sotsialiste, et nood elatuvad vaid vastaste kritiseerimisest ja taunimisest, neil puuduvat oma seisukohad. Parempoolsed tungivad samal ajal äärmusparempoolsete põlisele territooriumile loosungitega "Armasta Prantsusmaad või lahku siit". Äärmusparempoolne Front National näeb selles läbipaistvaid võtteid, millega tulevane presidendikandidaat Nicolas Sarkozy kühveldab endale kokku poolthääli. Chiraci kutsutakse aga "käoks, kes kuulub ühte pesasse, kuid istub ise teisel". Seda seoses tema teise presidendiaja vasak-mõjudega: ta kaitses sotsiaalmudelit ja kiitis heaks 35tunnise töönädala. Laineid lööb ka sotsialistide kandidaat Ségolene Royale, särades mitte-sotsialistliku kampaaniaga.
Kompromissi ohver Prantsusmaa
Dalai-laama nentis oma kõnes, et Hiina kommunistlik partei esindab praegu kogu ühiskonda, rahuldades nii keskklassi kui pururikaste ootusi. Prantsusmaal on ideoloogiad minetanud oma eristatavuse. Üle poole valijaskonnast kinnitab, et ei mõtle üldse enam sellele, millisesse parteisse keegi kuulub. Samas räägitakse müürist, mis eristab riigivõimu ning tegelikku riigielu. Kõigest 18% prantslastest usaldab täna oma liidreid ning vaid pool nendest väidab, et on rahul prantsuse demokraatiaga.
Prantsuse poliitika anomaalia sai alguse 2002. aasta presidendivalimistest, mil tuhanded sotsialistid ei ilmunud valima ning teise valimisvooru pääsesid vaid parempoolne Chirac ning äärmusparempoolne Jean Marie Le Pen. Chiraci populaarsus, mis esimeses voorus oli üliväike - 20% -, küündis teises voorus 82 protsendini, sest ühtäkki ärgati ja kardeti äärmuslaste triumfi. Tekkis illusioon, nagu oleks Prantsuse ühiskond lõhestunud, mille tulemusena lükkasid prantslased napilt tagasi Euroopa põhiseadusleppe. (Maastrichti leppe referendumil oli kaks protsenti poolthääli rohkem.)
Kuigi enamik riigijuhte kutsus hääletama leppe poolt, näitas referendum rahva rahulolematust, mistõttu peavad tulevased presidendikandidaadid veelgi enam töötama konkreetse sõnumi kallal. Ajaloolast Jacques Marseille'd tsiteerides: "Olgu kandidaat kes tahes, peamine on, et riik ise muutuks."
Euroopa Liit - ühtlustumise etalon
Parteide ja ideoloogiate hägune enesemääratlemine Euroopas õõnestab ka Euroliidu poliitilist pinnast. Samas ei luba liikmesriikide koduprobleemid liidule selles suhtes nõu anda. Kas konservatiivide ja liberaalide omavaheline vastandumine euroinstitutsioonides muudaks ELi kodanikele käegakatsutavamaks? Kas teemad eri pooluste dialoogist muudaks midagi selgemaks? Osa eurofiile arvab, et liidu turgutamiseks tuleks kasutada liikmesriikides ammu järele prooovitud poliitili st praktikat.
Dualistlike vastasseisude vastu astuvad jõuliselt nood, kes usuvad, et parteidevahelised kemplemised ongi liidu arengu peatanud. Positiivseks näiteks tuuakse euro-institutsioonide eeskujul loodud suurkoalitsioone, mida iseloomustab kompromissivalmidus - et EL on fikseeritud lepetega, ei mängigi erilist tähtsust see, mis parteisse poliitikud kuuluvad.
Muidugi ei teki ka poliitilised konfliktid ainult maailmavaatelise vastandumise tõttu. Näiteks Euroopa Parlamendis on mitmed vaidlused pigem vanade ja uute liikmesriikide või suurte ja väiksemate vahel ning parteide seisukohad on teatud hetkel tähtsusetud või lausa oma partei traditsiooniliste huvide vastu (näiteks finantsperspektiivi ja teenuste direktiivi arutelud, vähemuste- ja energiapoliitika ning liidu laienemine). Euroinstitutsioonide parteistamine toimiks ainult siis, kui seda korraldada analoogselt parteidega liikmesriikides. See võib aga sama hästi luua 25 kindla poliitilise suunata parteid, valmis eesmärgi saavutamiseks kõigiga koostööd tegema. Vaieldamatult tuleks aga parem- ja vasakjõudude selgem eristumine euro-institutsioonide otsustamisprotsessile kasuks, tugevdaks ametnike vastutusastet ning lisaks tuleviku tegevuskavva konkreetsust. Poliitilised kokkupõrked selgitavad vastakaid seisukohti, julgustavad valijaid oma nägemust kaitsma, tekitavad äratundmise, millises suunas edasi liikuda. Ühtlustumine summutab nii üksikisiku kui kogu ühiskonna arenguks vajaliku energia.
Alusetu oleks arvata, et rahvas on muutunud poliitilistes küsimustes ükskõikseks. Näiteks Itaalias, kus valimine pole kohustuslik, käis hääletamas 83% rahvastikust. Igaühel on valikuvabadus, kuid selleks, et seda kasutada, on vaja mõista, kelle vahel valida, keda eelistada ja miks. Duaalsus eeldab dialoogi võrdsete partnerite vahel, mille käigus tõusevad elutähtsad küsimused, mida üksinda endale ei esitaks. Ainult nii tekib progress, üksteist erinevuste kaudu rikastades, mitte pidevalt meeldida püüdes ja selgrootult samastudes. Kahjuks pidavat Eesti poliitikutel olema niivõrd paks nahk, et selgroogu pole vajagi...
