Pole graafika, pole maal
Triinu Jürvese näitus “Nimekiri” Tallinnas Deco Galeriis.
Triinu Jürves
on endale juba nime teinud kui vägagi ekspressiivne maalija, kelle piltides
peituv jõud lausa hüppab kaela, keda seostatakse tihti nii ekspressiivse
kujundi kui verega ning kelle töödes peitub teatud agressiivsus. Kuid alati on
tunne, et see agressiivsus ei ole naturaalne, vaid pigem
irooniline-sarkastiline, varjutamaks teatud hinges tuntavat maailmavalu.
Subjektiivset sügavust, mille ette on riputatud agressiivne nahk, võtmaks vastu
meediaühiskonna künismi.
Ma ei tea, millest see tuleneb, kuid seistes nende
uute tööde ees, valdas mind tunne, et nüüd on nagu päris. Päris selles mõttes,
et justkui oleks eesriie ära tõmmatud ja paistma hakkab intellektuaalne
mõttemaastik: mitmekihiline, sügav, dimensioonirikas. Mitte varjavalt kihiline
vaid ažuurne, mitte kahe-, vaid kolmemõõtmeline. Jürvese poolt varasemateski
töödes kasutatud reaalne objekt omandab siin kasutatud graafikate näol
kunstilise mitmetähenduslikkuse, moodustades teatud strukturaalse alusrütmi.
Selline strukturaalne muudatus ühe looja tegevuses sunnib mõtlema, et see
ei ole veel kõik. See ei ole valmis “jutustus”, vaid pikema teksti
sissejuhatus. Ja veel. See näitus ei ole puhas maal ega puhas graafika
(ehkki nendes töödes on mõlemat kasutatud), vaid looming, mis elimineerib
kunstis peituvad hierarhiad, on nad siis stilistilised, metodoloogilised või
mingid teised. See tekitab olukorra, kus vaadates (kunsti)tööd, peab
arusaamiseks arvesse võtma ka kõik varem tehtu ja mõeldu.
