70ndatel valminud ja maastikuga suurepäraselt haakuv memoriaal mõjus nagu vana surema jäetud koer peres, kuhu on toodud uus väljapaistva ja teiste koerakasvatajate poolt heakskiidetud kenneltunnistusega kutsikas.

Eelmisel nädalal käisin Maarjamäel vast valminud kommunismi­ohvrite memoriaali vaatamas. Ka selle memoriaali mõte on säilitada meie mälu; aidata suursuguse vormi kaudu kaasa sellele, et me ei unustaks seda, mis on meid riigi ja rahvana siia toonud. Olla koht, kus meenutada; olla koht, kus austada neid, keda enam pole. Lugesin seintele kirjutatud nimesid, tõstsin püsti mõned tugeva tuule poolt pikaliaetud lillepotid. Meeleolu oli pühalik, nagu ikka kohtades, mis mälestavad vereohvrit.

Aga uue, loojuva päikese kiirtes läikiva ja veel pidulike kõnede kaja kandva memoriaali vahetus läheduses on teine memoriaalkompleks. Võimas obelisk, tükk tüki haaval lagunev väljak, unustusse vajunud peopesad. Seal polnud uudistajaid, küünlaid ega lintidega lillepotte. Mereäärsetel „veneaegsetel“ astmetel istus keelavate sõnade ja piirava lindi kiuste üksik poiss, kes oma seljakoti kõrval istudes nutitelefoni näppis. 70ndatel valminud ja maastikuga suurepäraselt haakuv memoriaal mõjus nagu vana surema jäetud koer peres, kuhu on toodud uus väljapaistva ja teiste koerakasvatajate poolt heakskiidetud kenneltunnistusega kutsikas. Vale aeg ja vale ideoloogia, kes seda enam mäletada tahab. Kui hakkab veel rohkem varisema ja muutub veel ohtlikumaks, lammutame aga osaliselt maha, nagu arvas justiitsminister Urmas Reinsalu.

Aga – vanad monumendid räägivad lugusid meie ajaloost. Annavad tunnistust sellest, et meil on mälu ja me tahame mäletada, hoida oma lugusid, ka neid, mis on teinud paljudele haiget ja toonud kannatusi. See pole mälu kui mineviku ülistamine või magus ja idealiseeriv, valikuline nostalgia, vaid olnu mäletamine ja vähemasti osa tänapäeva mõistes poliitiliselt vale sõnumit kandva pärandi säilitamine selleks, et lisaks olevikule oleks meil ka tulevik.