Poliitilised ideed ja teenused

Ma ei tea, kust, aga tõenäoliselt kõiksugu turundusõpikutest, kapitalismikursustelt ja ärikoolidest on liikvele läinud iseäralik juuksurite ja kelnerite teenindusfilosoofia. Arst osutavat selle järgi raviteenust, õpetaja haridusteenust, valitsusasutused avalikku teenust ja erakonnad poliitilist teenust. See jampslik elufilosoofia kujutab ühiskonnas olevaid täiesti otseseid vajadusi ja huvisid ette nagu teatavat kliendikapriisi, mis suvatseb menüü või preiskurandi järgi tellida endale sobiva tervise, hariduse, riigivõimu, ja kui seda rida loogiliselt edasi arendada, siis varsti võib-olla ka hooajakohase jumala ehk usuteenuse.

Täiesti ilmselt on marketingi alale paslike mõistete laiendamine avalikku valdkonda olnud kõike muud kui meelemõistuslik tegu.

Erakonnad on tekkinud ühiskonda selleks, et kindlate poliitiliste ideede elluviimiseks valmistuda haarama ja teostama poliitilist võimu. Kui sellest määratlusest aga välistada kindlad poliitilised ideed, siis hakkab asi tõega välja nägema trahteri või juuksuritöökoja moodi: erakonnad haaravad ja teostavad võimu, et osutada ühiskonnarühmadele mis tahes avalikku poliitilist teenust. “Mida iganes”, nagu kõlab üks praegusi levinumaid keeleklišeesid.

Tõsiseid ja otseseid poliitilisi ideid ei ole üheski ühiskonnas kuigi palju. Neid on peaaegu kõikjal vähem kui erakondi, mis väidavad end neid ideid järgivat. Samas on suurem jagu tänaste Euroopa riikide erakondi siiski kindla poliitilise ja ideelise minevikuga – ei kristlik demokraatia ega sotsiaaldemokraatia olnud 20. sajandi esimestel kümnenditel nii süütud ja sarnased kui tänapäeval. Pärast mitmesuguste poliitiliste ideede purunemist või kompromiteerumist on vanad erakonnad pidanud uue ajaga muganduma. Idabloki kokkuvarisemine ja paljude väikeriikide taasiseseisvumine oli ränk hoop kõigile vasakpoolsetele erakondadele, sõltumata sellest, kas nad orienteerusid Kremlile või mitte. Aga ka rahvuslikud erakonnad, mis ilmestasid mitmeid ühiskondi enne Teist maailmasõda, ei saanud pärast Saksamaa kogemust enam kõiki ideid afišeerida. Tõsi küll, just praegu on rahvuslik parempoolsus jälle mitmel pool tõusuteel, aga see ei tulene mitte pöördumisest alglätete juurde, vaid aktuaalsest demograafilisest olukorrast mitmes riigis ja rahulolematusest just selles mõttes.

On suur kiusatus püüda iseloomustada Eesti erakondi nende juhtivate poliitiliste ideede järgi, aga et see nõuab mahukamat selgitamist ja põhjendamist, siis jäägu see mõne pikema käsitluse puhuks. Mind huvitab siin hoopis, mis juhtub erakondadega siis, kui igaühele neist ei jätku oma läbivat ja püsivat poliitilist ideed, kui valija ei saa enam aru, mis joont mõni erakond tegelikult ajab või on suuteline ajama.

Ideelises mõttes on vanimad erakonnad taasiseseisvunud Eestis kahtlemata Keskerakond ja Isamaaliit kui Rahvarinde ja Eesti Komitee kunagiste suundade järgijad, nii nende vastasseisud kui ka partnerlus on pärit neist aegadest. Kui jätame kõrvale sellised ühekordsed eduprojektid nagu Vaba Eesti, kuningriiklased, vabariiklased, Koonderakond, liberaalid, pensionärid ja perekonnad jt, siis mingisugust algset poliitilist ideed sisaldavad täna ehk veel Mõõdukad, Rahvaliit ja osalt vist ka Reformierakond. Seal, kus on kunagi olnud mingi selge poliitiline idee, on tänaseks toimunud ilmne lõhenemine algidee puhtuse järgijate ja menüü paisutajate vahel. Ühed tahaksid jääda truuks algsele aatele, teised aga osutada klientuuri kasvatamise nimel võimalikult mimekülgsemat poliitilist teenust. Ja just selle viimase rühma tegutsemine on kõigis erakondades muutnud nende erakondade platvormid sarnaseks nagu junkfood’i toidukaardid.

Raske on programme lugedes leida erakonda, kes ühtaegu ei sooviks edendada ettevõtlust ja vähendada töötust, kes ei sooviks alandada makse ja suurendada sotsiaalaabi, kes ei esindaks ühekorraga nii kapitalismi kui ka sotsialismi. Ning täiesti ootuspärane oli, et ükski partei ei võtnud omaks sotsiaalteadlaste pakutud neomarksistlikku Teise Eesti kujundit, sest see sisaldas liigagi puhast poliitilist ideed, mis meie erakondade trendikasse men üüsse lihtsalt ei saanud sobida – Teise Eesti idee meenutas paljudele borši, tatraputru ja kalapäevi.

Paraku olukorras, kus n-ö õigeid poliitilisi ideid on vähe, aga erakondi endid väga palju, on kõige suuremas segaduses valija. Tal on juba pea ükstapuha, millises sööklas lasta end teenindada. Üksjagu valijaid peab küll endistviisi lugu poliitiliste ideede puhtusest ja valib traditsiooniliselt, aga uued ja noored valijad otsustavad vist lihtsalt erakonna nime trendikuse või üksikute sümpaatsete poliitikute nägude järgi.

Et nagunii on juba kätte jõudnud Eesti Vabariigi poliitilise stagnatsiooni ajajärk, siis ega sel kõigel vahet polegi. Poliitiliste ideede selgust ja erakondade täpset paigutumist läheb vaja keerulistel ja otsustavatel aegadel, millega praegu küll tegu ei ole. Erakonnad on nagu ühe valdkonna firmad, mis teevad võidu oma pakkumisi, kusjuures hinnad on suhteliselt sarnased ja kaup pea täiesti identne.