Põlualune ja põlupealne Tuglas
"Keiserlik kokk"
Autor Andrus Kivirähk. Lavastaja Ingomar Vihmar.
Osades Jaak Prints, Raimo Pass, Egon Nuter, Kleer Maibaum, Gert Raudsep ja Maria Soomets.
MTÜ R.A.A.A.M esietendus Viinistu Kunstimuuseumi katlamajas 11. juulil.
Kuivõrd Elo Tuglase päevikud, eriti "Elukiri", on ühed mu lemmikraamatud, siis Viinistu tükk mulle teadmisi ei lisanud. Pigem hoopis üllatas mitme triviaalse võttega. Näiteks ajalehepealkirjade ettelugemine, mis pidi edasi andma ajastu koloriiti, või jutustaja kuju, kes kandis ette need tekstiosad, mida dialoogideks liiga vaevarikas arendada. (Kõige häirivam oli jutustaja impersonaalsus. Oleks ju võinud talle panna nimeks näiteks Max, sest Laossonit ta kõige rohkem meenutas.) Lisaks esimese vaatuse sobimatu muusikaline vahepala. Ja kui jutustaja käskis Tuglast "Põlu alla!", misjärel ta peadpidi teki alla pidi pugema, oli see ainult esimesel korral natuke naljakas. Põhimõtteliselt oli ajastu ametliku hääle kehastus näidendis aga vajalik. Näiteks tema üsna üllatav avastus, et androgüün on tegelikult pederast. Või üldine suhtumine Tuklasse: "Nõukogude kord teeb härrakese haigeks."
Silmanähtavalt on tükk kirjutatud (või traageldatud) üsna lõdva randmega. Pealiskaudsus tagb siiski vähemalt ühe vooruse: "Keiserlik kokk" on väga lihtne ja tempokas vaadata. Peamine põhjus, miks Tuglaste lugu on märksa huvitavam ja kaasatõmbavam vaatemäng kui näiteks Gustav Naani (kah ju akadeemik) aineline ja lausa skeletlikult skemaatiline "Sigma Tau-C705", peitub eelkõige Elo päeviku eredas, hingelises ja väga palju isikuid hõlmavas sisus. (Üksnes omaaegsete tähtsamate ajaleheartiklite refereerimine on tänapäeva seisukohalt hindamatu heategu.) Eriti koloriitsed tegelased on selles Muia (Veetamm) ning Aadu (Hint). Nii näidendiski. Mõlemad olid laval väga elavad, liikuvad, ühevõrra teatraalsed ja elulised. Paljuütlev on juba kivirähklikult paljuütlev päevikuväline lisand Aadu ja Minni suhetest: kõigepealt viskab Minni Aadut kuuma triikrauaga vastu kätt ja siis triigib käe üle ka.
Maria Soometsa Muia rokib täiega. Juba tema lohmakates kummikutes on rohkem elu kui Tuglastes kokku. Kui ta pahandab: "Minu näidendit näidatakse varsti terves Nõukogude Liidus, aga teie ei müü mulle sardelle!", siis on selles ühevõrra nii uljust, lollust kui lihtsalt üksiku lapsega naise enda eest seismise vajadust. Lisaks kontekstiks teadmine, et tegelikult ei pääsenud näidend lavale isegi Eestis. Sama palju head võib öelda mitmepalgelisest Aadust (Gert Raudsep) - populaarsest ja edukast kirjanikust, kes on eraelus täiesti saamatu. Tema ilmekaimaks stseeniks oli ehk murdumine pärast seda, kui Minni ta parteipileti varastab. Selles õnnetuses pole midagi poliitilist, Aadule on pilet lihtsalt väga kallis asi nagu lapsele mängukaru.
Tuglaste paar on näidendis küll epitsentris, kuid seda vaid ruumiliselt. Põhjus ikka algmaterjalis: Elo kirjutab kõigist teistest üsna värvikalt, endast aga verevaeselt. Uno Lahe üksainus luuletus, mis lõpeb Elo sõnadega: "Marss tuppa! Hea meel on Tuklal", annab temast palju selgema pildi kui päevik või näidend. Nii on Kleer Maibaumil teda ka laval raske kujutada.
Ja millega vastas Tuglas oma põlu alla panemisele nõukogude võimu poolt? Vaikimisega. Nii vaikib ta näidendiski (Raimo Passi kehastatult). Kusjuures ei saa öelda, et see oleks uhke ja põlglik suurvaimu vaikimine, mis kõneleks rohkem kui tuhat sõna. Pigem tavaline ärahirmutatud haige vanainimese vaikimine.
Eduard Hubelist (Egon Nuter) päevikus suurt juttu ei ole, näidendis on tal ometi kaalukas osa. Erinevalt Friedebertist, kes oli tõrjutud ja vaikis, ning Muiast, kes oma ammendamatus siiruses ja lapsemeelsuses püüdis olla igati aktiivne ja lojaalne nõukogude kirjanik, oli Hubel kaalutlev kohaneja, kes oleks hea meelega kõik oma varasemad tööd ümber kirjutanud, et ainult parnassile tagasi saada ja koos Hindiga eripoest sardelle osta. Aga ta ei oska. Hubel on nõus koguni maa alla minema (et kaevuritest kirjutada). Aga isegi sinna teda ei lasta. Siiski on ta pealiskaudsem karakter kui Muia ja Aadu.
"Keiserliku koka" näitlejad on tunduvalt nooremad kui prototüübid (Tuglased vastavalt 18 ja 19 aastat - kui lähtuda eeldusest, et tegevus algab 1950. aastal). Ainuüksi see matemaatika tagab, et laval pole siiski dokumentaaldraama, vaid täiesti omailmeline kunstiteos, kus ajalooline tõepära on antud üsna groteskses kõverpeeglis.
Küsimusi tekitas tüki pealkiri. See ei olnud sisuliselt põhjendatud. Mis sellest, et "Keiserlik kokk" oli ainus novell, mille Tuglas nõukogude ajal (1957) kirjutas. Tuglas ise on kommenteerinud, et teda ajendas selleks Tartu rahu järel Eestisse opteerunute huvitav tüübistik. Nii et hoopis teine tubakas. Samas ei oska midagi soovitada ka. "Friedebert" või "Elukiri" oleksid veel tobedamad, "Põlu all" liiga otseütlev, "Parteipilet ja sardellid" liiga jämekoomiline. Võib-olla "Siilid udus"?
