Põlvkond ilma romaanita

Minu põlvkond on ilma romaanita. See on kurb tunne, just nagu poleks sünnipäeva, kuigi kõigil teistel on. See põlvkond on saanud küll palju nimetusi, kuid pole saanud romaani. Miks küll? Nii palju värvikaid karaktereid, elust suuremaid tüüpe – ärimehi, ministreid, rock-muusikuid, ajakirjanikke, aferiste ja joodikuid – kõik veel täies elujõus. Mõnikord mõtlen, et sellest põlvkonnast lihtsalt ei julge keegi kirjutada, sest põlvkond on nii vitaalne, et selle eest ei pääse pakku ükski kirjanik, kes on kirjutanud neist kehva põlvkonnaromaani.

Aga siiski on ilma romaanita kurb olla. Lugesin hiljuti Nick Hornby viimast romaani “Alasti Juliet” (Juliet, naked) ja isegi nende mulle kaugete, kusagil Inglismaa väikeses rannikulinnas elavate tegelastega tundsin hingesugulust. Meis on midagi ühist, üle terve läänemaailma – meie pentsik kiindumus rockmuusikasse, mis on meid tegelikult defineerinud; usk vabasse armastusse; iroonia oma edu üle; lootus, et midagi on siiski tähtsam kui ... aga ma ei taha kirjaniku tööd ära tegema hakata.

Niisiis, kus on romaan? Elujõuline ja inimlõhnaline, sitke ja sooniline, õrn, eksiv ja alati uut otsiv. See on meie romaan! Andke see siia!