Põlvkond võtab sõna
Kevadel ilmus raamat, mida võib rahuliku südamega soovitada reisi- või unelektüüriks, rannas lehekülje keeramiseks ja ka üksnes tõsiste mõttekäikude austajale. Igor Kotjuhi koostatud “Kius olla julge” koosneb 21 esseest, milles enda loomingupõhimõtetest räägivad noorema põlvkonna luuletajad. Tõenäoselt on see raamat esimene pääsuke pisikesest sarjast. Nii oletan seepärast, et seekord saavad sõna luuletajad, kes on sündinud 70ndatel või 80ndatel. Eks näis, mida lisavad vanemad autorid.
Igal juhul kergitasid lati üsna kõrgele n-ö tõsimeelsemad ja teoreetilised autorid (nt Mihkel Kaevats, Jan Kaus, Aare Pilv) ja ka mänglevamad või ilukirjanduslikumalt väljendujad (nt Mehis Heinsaar, Asko Künnap, Erkki Luuk). Eelöeldust palun ärgu loetagu välja, just nagu ei võiks mänglevus olla tõsiseltvõetav ega informatiivne ning tõsimeelsus – vaimukas. Õnneks pakutakse siinses raamatus nii uusi teadmisi kui õlalepatsutust-väärivat.
Muu hulgas saab “Kiusust” teada, kuidas on Contrale olnud luuletamise juures abiks matemaatika ja viin, miks P. I. Filimonov häbenes luuletajaks olemist ja milleks see tunne on muutunud, mida peab Aapo Ilves luuleks ja mida ta enesest arvab. Mihkel Kaevats räägib keele(lisest) armastamisest ja toimetamisest. Loovinimesele iseloomuliku edevuse sedastamise järel räägib Maarja Kangro psühholoogiast ja keelest. Jan Kaus kinnitab, et ega ta üks õige luuletaja ole, mistõttu käsitleb rohkem seda, mis jääb luule ja proosa piirile ehk keelt ja proosaluulet. Raamatu koostaja Igor Kotjuh räägib mõistetega ja mõistetest. Kalju Kruusa kirjutab rõhutatult isiklikust: miks ta ei ole luules isiklik. Asko Künnapi barokne dialoog hargneb eri suundadesse, kuid jääb ikka raamatu alguses seisvate küsimuste raamesse. Seda, milleni areneb Erkki Luugi üdini sürrealistlik tekst, ei oska aga küll keegi ütelda. Seevastu hoopis teises ilmakaarest on Mathura jutt loomise paratamatusest ja vaikimisegi vajalikkusest. Valdur Mikita tõestab, et inimkonna meelelisest ummikust aitab välja luuletaja keeleline pilk. Ajakirjanikuna teab Fagira D. Morti täpselt, millest kirjutada: endast, enda nimest ja sellest, et sahtli põhja ei jää midagi.
Kuidas on võimalik, et Paavo Piigi tekst on minu jaoks justkui teiselt planeedilt – tema intellektuaalsed viited jäävad hõljuma… kuhu? Hoopis teistmoodi on Aare Pilve targa ja teoreetilise jutuga: isiklik ja inimlik. Muu hulgas püüab Juku-Kalle Raid määratleda müstikat. Kirjutamise ülevusest, argisusest ja laululisusest kõneleb Jürgen Rooste. Karl-Martin Sinijärv valis ühest küljest lihtsaima, kuid teisalt täpseima viisi vastata kõigi siinsete esseede aluseks olevaile küsimusile: intervjuu. Triin Tasuja nooruslik toorus sisendab arvamust, et sellest luuavarrest tulevat pauku maksab huviga oodata. Elo Viiding kõneleb aga loomingulisest keelest ja vastuvõtumehhanismidest üldisemalt.
