Poola kunst ja Vitamiin P
Näitus “Uus kunst Poolast” Rotermanni soolalaos kuni 15. veebruarini.
Näituse “Valge-punase lipu all” kuraator Magda Kardasz on Soolalao kahel korrusel sidunud poola kunsti “vana kaardiväe” – kelle hulka kuuluvad viimase kümnendi vaieldamatud favoriidid, näiteks Veneetsia Biennaalil preemia võitnud Katarzyna Kozyra ja lego-kontsentratsioonilaagriga rahvusvaheliseks meheks saanud Zbignew Libera – noorema põlvkonnaga, kellest mitmed töötavad sünkroonis üleilmse uue maali lainega. Pole meil siin vastandusi video, installatsiooni ja maali vahel ega maalikunsti surma üle elanute krokodillipisaraid.
Cari amici soldati …
“Võitle Poola! Võitle!”, hüüab kuraator kataloogitekstis, pidades silmas kõiki meediaid. Nii nooremad kui ka vanemad Poola kunstnikud on julgelt eksponeerinud Ida-Euroopa perversseid arengustsenaariume ning võtnud musta huumori võtmes kõnelda ajaloost ja inimestest, kuid alati hoidnud end sünkroonis moodsate väljendusviisidega, kartmata, et ükski moevoolus neid iseendast eemale võiks kanda. Totaalne mobilisatsioon on mõistagi reklaamitrikk, kuid sellisena tänasele elutunnetusele väga omane. Rahuaeg on lõppenud ka uues poola maalis, mis moodustab küll vaid väikese osa poola kunsti väljapanekust Soolalaos, kuid mida John Smithi rahvusvahelist edu ja Kaido Ole õpilasi silmas pidades tasub ka meil tähelepanelikult jälgida. Olgu siis seekordne artikkel poola näitel üksnes maalist, selle erilisest kohast uue kunsti väljal.
Vitamiin P
Vähemalt alates sellest, kui tulid müügile odavad värvilised kunstialbumid, on maal pöördumatult virtualiseerunud. Maalija, kes pole sellele mõelnud, on kaotanud orientiirid. Maalija, kes seda olukorda üle ei suuda mängida, on kaotanud lootuse. Mänguline suhtumine kontseptuaalsetesse strateegiatesse on maali viimaks samale “laiendatud väljale” viinud, kuhu skulptuur jõudis Rosalyn Kraussi järgi kuuekümnendate paradigmamurdes. Maal mõjub hedonistlikult, sest uue kontseptuaalsusega ei kaasne puritaanlikku hoiakut. Kunstiturg on juba ette valmis anduma uuele nutikale maalile, tulgu see siis kasvõi Ida-Euroopast. “Vitamin P” on ülevaatlik kogumik uue laine maalist, kõvakaaneline suurepäraste reprodega raamat. Oli teine veel hiljuti saadaval Kunstiakadeemia vastas asuvas plaadi- ja raamatupoes “Sireen”. Poola maalijaid selles raamatus just hulgi ei ole, aga ... Kui vaadata, kuis 90ndail toimus videokunstnike Kozyra ja Zmievskji läbimurre ja uurida, kus noort poola maali praegu eksponeeritakse, on selge, et kümne aasta pärast on olukord teine. Wilhelm Sasnal, kes on töötanud väga erinevais maalidialektides, õppis 90ndate keskel Krakowis ja on tänaseks kodulinna tagasi kolinud. Tema maalid aga ringlevad Londoni ja Müncheni galeriide esinduslistis Art Basel Miamil. Teda eksponeeriti näituse “Kiireloomuline maal”, mis toimus 2002 aastal Pariisi Moodsa Kunsti Muuseumis, peaaegu samal ajal kui Eesti otsustas end Pariisis esitleda oma ekspresidendi saba ja sarvedeta maalieelistuste kaudu. Milline on siis maal, mis Poolas üles kasvanud ja kasutab häbenemata moodsaimat maaliretoorikat?
Mitu moonaliisat on maailmas?
See, kuis Rafal Bujnovski installatsioonis “Whistleri ema maal” klassikat kodustab, tuletab meelde üht kümne aasta tagust küsimust professor Bernsteini loengust. “Mis te arvate, kallid tudengid”, kas Mona Lisa on ainult see maal, mis on Louvre´i pühakambris kuulikindla klaasi taha kaanetatud”, päris Bernstein sügava mahviga mõttepausi markeerides, “või lähevad arvesse kõik need loendamatutel kilekottidel mööda ilma ringlevad moonaliisad? Või on Mona Lisa hoopis meie peas, pilt millele parasjagu mõtleme?” Ajas ikka juhtme kokku küll toona. Bujnovski elustab Whistleri ema portreel seinal rippuva maastiku, detaili saja aasta vanuselt maalilt. Näidates maale koos videoga, milles ta maalib Whistlerilt sundvõõrandatud motiivi ja fotot, kus tükk Whistlerit on platseerunud seinale tavalises poola kodus, tegeleb ta muutusega maali staatuses ja levis. Bujinovski maalide põhimõtteline odavus pole esimese põlvkonna kontseptualistide jonn kunstituru suhtes, vaid strateegia, mis võimaldab esitada küsimusi selle kohta, kuidas toodetakse tahvelmaali autentsust.
Kas Auschwitz on film või teater?
Grzegorz Sztwiertnia läheb maaliseerias “Teater ja film” koonduslaagripiltide kallale, millega Discovery Channel tüdimuseni telepurki tapetseerib. Intriig on selles, kuidas ta teatraliseerib maali vahenditega erinevad fašismist kõnelemise konventsioone ja pingestab materjali, mis on juba aastakümneid klassikalise fotokontseptualismi pärusmaa. Oma jutustuses kasutab ta teksti, kuid mitte pildi pinnal, ega ka mitte kontseptsioonina, vaid ühtaegu traagilise kuid samas musta huumoriga tembitud sekundaarse raamistuse loomiseks. Enamus pilte juba kaugelt, kuna nende ikonograafia on meile kõigile tuntud. Kuid mõningate ebamäärasemate piltide puhul on tekst oluline. Viide, et kaks väikest mehikest, kes seljad köökus varjendikraavis kaduvikku kõmbivad, on Hitler ja Speer, tekitab allikmaterjalis olulisi nihestusi. Mnjah, kohe näha, et vanad sõbrad – poolakad ja nende ajalugu. Küsimus on kunstniku jaoks siiski selles – kuidas maalida sellel teemal midagi, mis teatris ja filmis ütlemata jääb? Küsimus on maali diskursiivsuses, selles kuidas luua pilti, mis vaatajat kõnetaks?
Maalikunst on in!
See juhtus ühel teisel pärastlõunal paari nädala eest. Ei mäletagi, kas enne või pärast tundmatu kummituse saabumist, kes meile hauatagusel häälel tahvelmaalist rääkis. Laua umber istusid peale minu veel kolleegid Komissarov ja Härm. Jutuks oli Jaan Elkeni artikkel “Maaliaastast 2003” ja see, kuis sellest konstrueeritakse kujuteldavat ühtsust “maalijate leeris”. Kogu see retoorika meenutab parun Münchausenit, kes üritab iseend patsipidi sikutades rabalaukast välja tõmmata – justkui see tõsiasi, et maalikunst on praegu huvikeskmes, puudutaks tingimata ka neid, kelle “alateadvuses on säilinud usk iga pintslitõmbe äravalitusse ja tähenduslikkusse”.
Hetkeks mõttesse vajunult taas oma lauakaaslaste poole pöördudes avastasin, et käib kirglik rebimine selle üle, et kellel oli varem plaanis teha Tallinnas üks mahukas uue laine maali näitus, kaasates kunstnikke mujalt Euroopast ja meilt. Võib olla isegi siin üks rahvusvaheline maalitriennaal käima panna, mis aitaks meid järje peale maalis toimuva suhtes. Muidugi oleks vaja, et uus maal mitte vene-poola dialoogis juhuslike fragmentidena meile ei pudeneks. Kunstihoonest või Soolalaost üksi on selle jaoks vähe – selleks on liituda vaja, et näidata, et miks just praegu ja miks just maal?
Fotod Vallo Kruuser
