07.06.2011, 09:17
Pooletoobised vanadekodud?
Vananema ei pea väsinud majades, rock'n'roll-põlvkonna senioorid nõuavad märksa äkilisemaid vanadekodusid, kirjutab Karin Paulus.
Vananemine tundub eriti üksikute inimeste jaoks lõputu õudus. Terendab perspektiiv, et lebad kukkudes päevade kaupa katikiste kontidega maas, võimetuna kutsuma abi või näljast kräunuvatele miisudele süüa andma. Või oled lagunevas mõisas paiknevas hooldekodus, palatinaabriks seniilne, kuid lärmakas ning siibrit vajav naaber. Kui on raha – mida ilmselt siiski paljudel napib – on tingimused veidi meeldivamad, põrandad puhtamad, televiisoriekraan laiem. Nii tundub vanadekodusse minek Eestis laias laastus sama lohutu kui küüditamine, seda enam, et lisaks kodustest mugavustes leiavad hooldusvisionäärid, et pensionäre peab hoidma isoleeritult, ikka kuskil metsatukas või väiksemat sorti külas. Ometi ei pea see olema nii. Demonstreerime, kuidas mitmeid arhitektid on kultuurriikides hakanud pakkuma seenioritele ägedaid linnamaju, mille elanikke võivad nooremad generatsioonid hoopistükis kadestada!