MEESTE JAOKS MEELAD JA SALAPÄRASED: Evrli Varik &quot. ANNIKA HAAS
Esmalt tahaks kiita Kunstihoone näitusepoliitikat. Reet Varblase ja Anders Härmi kureeritud näitused on toonud Tallinna rahvusvahelise tasemega kunstielu. Lisaks meie enda kunstnikele on kaasatud kunstnikke eri riikidest (sugugi mitte enesestmõistetav saavutus, teades kunsti rahastamise protsenti võrreldes kultuuri teiste valdkondadega). Ja analüüsitud teemad – vanadus; kriminaalsus; karistusasutuste õõvastavad trendid, nagu vanglasüsteemi suundumine kapitalistliku kasumimajanduse teenistusse; monumentidega seotud probleemid; hiina urbanistlik tunnetus, nüüd siis prostitutsioon ja kehamüümine koos sotsiaalsete, juriidiliste, majanduslike, personaalsete jne taustadega – puudutavad meid kõiki nii isiklikul kui ka ­sotsiaalsel tasandil.
Sellise teema puhul nagu “Kehaturg” ei saa keegi kurta, et ta ei saa kaasaegsest kunstist aru. Ometi näitusekülastajad, kes otsivad Kunstihoone steriilsete seinte vahelt mingit odavat lõbu, pettuvad. Öelgem ette ära, et näituse korraldamise “jäme ots” on küpses eas naiste käes, kel seljataga Euroopa Liidu abiprogrammid ning sotsioloogidest eksperdid.
Näitus toob esile eelkõige teema mitmetahulisuse ja keerukuse. On kunstnikke, kes on teatud eluperioodil nimetatud äris isiklikult osalenud või sellega otseselt kokku puutunud. Nende arvamus või vaatenurk võiks pakkuda suuremat huvi. On kunstnikke, keda teema sisemiselt eriti ei loksuta, nii jääb mõni töö väga teoreetilisele või nii-öelda esteetilisele pinnale pidama.
Liberaalne vaatenurk
Suures saalis, mida kunstirahvas peab prestiižikaks, domineerib liberaalne seisukoht, mille kohaselt pole (nais)prostituut ühiskonna ega meeste ega kelle iganes ohver, vaid vaba tahtega teenusepakkuja, kelle töö on nagu mis tahes tavaline töö.
Seda seisukohta toetab ilmselt rikaste stabiilsete riikide reaalsus, nagu selgub normaalselt makstud soome prostituudi intervjuust. Prostituudi inimõigus ongi töötada prostituudina, kõlab soome pahempoolse kunstniku Teemu Mäki videoboksi jõuline sõnum (kunstnik on ise töötanud sel alal, ehkki ta elab praegu harmoonilist pereelu). Taustaks spetsiifiline Soome kontekst – üks väikseima prostituutide protsendiga maa üldse, nagu loeme näituse seinatekstist. Hiljuti kiideti Soomes heaks prostitutsiooni piirav seadus, mille vastu Mäki oma tööga nüüd ägedalt protesteerib.
Eesti vaste Teemu Mäki tööle oleks Sandra Jõgeva glamuurne instal­lat­sioon ja perfor­mance näituse avamisel (kunstnik töötas Tallinnas aasta aega dominatrix’ina).
Samuti Liina Siibi video, milles Tallinna prostituudid vastavad küsimustele nende keha(tunnetuse) kohta. Küsija tunneb rõhutatud huvi üksnes pealispinna vastu (keha kui prostituudi tööriist ja selle eest hoolitsemine) ning vastusedki jäävad positiivsele pealispindsele tasandile. Hinge tasandit peaksid kajastama prostituutide lillejoonistused, väga armsad ja helged. Rohkem me siit boksist teada ei saa, olgu põhjuseks siis Tallinna väiksus ja kõik-kõigi-tundmine või tabud, mis seotud selle äri teatava riskantsusega. Aga kunstnik ei peagi kopeerima uurivat ajakirjandust.
3. veebruaril toimunud näituse-arut­elul kõlas seisukoht, et Eesti võiks liikuda Saksamaa mudeli suunas, kus prostitutsioon on täislegaalne. Kuulda niisugust juttu mehelt, kes räägib prostitutsioonist kliendi positsioonilt ja teeb samal ajal endast sõltuvalt kõik, et nimetatud äri legaliseeritaks, oli ausalt öeldes kõhe, seda enam, et näituse seinatekstist loeme: Saksamaa on suur ima prostituutide protsendiga riik Euroopas.
Ja jõuame Inessa Josingu salvavalt iroonilise glamuurse installatsioonini “Welcome to Estonia”. Samm edasi ja meie riiki reklaamitakse USAs, Inglismaal jm prostitutsiooni kontekstis just nimelt selle kallilt kinnimakstud märgi abil.
Kolmanda maailma tase
Kas Eesti on siis rikas ja stabiilne riik nagu Soome ja Saksamaa või vaene riik või ainult rikka glamuurse pealispinnaga uhkeldav tegelikult vaene riik? Ühelt poolt kuulub meil valitsev heakskiit vankumatult liberalismile ja individualismile. Lähemal analüüsimisel tundub vaese riigi liberalism prostitutsiooni küsimustes esindavat pigem ideoloogiat, mis kaitseb mugava kujutelmana (mustast) ärist tulusaajate ning klientide huve, olles ühtlasi avalikkuse kollektiivse südametunnistuspiina rahustaja.
Kui otsida täisliberalismile alternatiivi, tuleb minna Kunstihoone tagatubadesse, kuhu on koondatud prostitutsiooni tumedamat külge esindavad kriitilised tööd. Hämmastav, kui väga nende tööde sõnum erineb Teemu Mäki vasakpoolsusest ja inimõiguste käsitlusest! ­Deimantas ­Narkeviciuse video kolmest leedu tüdrukust ja rootslase Pål ­Hollenderi uurimus Riia kohta ei loo prostitutsioonist mingit glamuurpilti. Tüdrukud on vaesed ja harimatud ja võtavad kehamüümist mõistusega, lastes end kas mafioosodel või rikastel välismaalastel odava raha eest osta. Tüüpiline kolmanda maailma värk, kus pole jõutud teadmistepõhise riigi ideaalini. Pål Hollenderi videos on kaadrid Läti noortest tüdrukutest Riia hotellis, kus nad välismaa meestele silmanähtavalt odavate lollidena anduvad. Väga alandav vaadata. Ja mis need eesti tüdrukudki paremad on. Ei mingit soome prosti eneseteadlikkust ja võrdne-võrdse suhet (kuigi soome tüdrukulgi tundus Teemu Mäki intervjuus kohati nutuvõru suu ümber olevat).
Näituse julgeima, autobiograafilise töö on teinud Rootsis üles kasvanud eestlane Bie Kari Erenurm, jätkates juba varasematel näitustel alustatud liini. Kunstnik oli teismeline, kui ta ema töötas 1970ndate Rootsis prostituudina, luues endale glamuurse oreooli kui kohalik Marilyn Monroe. Sellest lapsepõlve alandusest on tütar püüdnud vabaneda kuni tänase päevani. Video, kus alasti kunstnik otsib asjatult hellust sigadelt, sarnaneb väliselt Kuliku ja Semperi videotega, ent mõjub sel näitusel erakordselt valusa vaatepildina, nii nagu ka telefonitorust kõlav laste mõnituslaul. Näituse arutelul kirjeldas Bie Erenurm ema elu allakäiku ja ülikiiret vananemist ja hingelist lõhkiolekut, millele ilmselt lisandus immigrandina võõras kultuuris elava naise traagika ja rahvuskaaslaste halvustus.
Nagu näha, tuleb neis töödes mängu rahvuslik moment – ühiskonna hierarhias madalamal positsioonil olijad (eesti emigrant sõjajärgses Rootsis, postsovetlik lätlane ja leedulane ja eestlane omaenda kodumaal, Läti ja Eesti ja Leedu venelane jne) on määratud alandavale ja kooliharidust mitte nõudvale ametile. Kriitilise vaatenurgaga haakub ­iisraeli feministliku kunstniku ­Shula ­Kesheti töö, milles jõhkrad intervjuukatked orjakaubandusest Iisraelis.
Teema mõtlemiseks
Niisiis toob näitus esile peamiselt kaht võimalikku vastandpositsiooni – liberaal­ne ja kriitiline. Spekter on kahtlemata laiem, aga ühe näitusega ei jõua kõike hõlmata. Käsitlusse pole kahjuks mahtunud aidsi teema, millest võiks tulevikus saada omaette näitus. Siis peaks lisaks seksiteenuse teraapilist vaatenurka esindavale New Yorgi kunstnikule Annie Sprinkle’ile h&amp ;oti lde;lmama ideaalis ka Keith Haringi, kes maalis elu lõpuperioodil “kuradi spermasid” ja kes suri aidsi. Samuti noorelt surnud David ­Wojnarowiczi tööd. Tema depressiivsete, lausa hinge karjena mõjuvate tööde tagamaaks oli töötamine lapsprostituudina New Yorgis. Tema juhtum on paljudele hinge läinud.
Näitus “kehaturg” on Tallinna Kunstihoones avatud 11. märtsini.