Pooltühjad saalid ei näita teatri ideelist ummikut
Mida arvate praegusest eest teatri seisust üldiselt? Probleemid, head küljed?
Eesti teatriseis on hea ja nagu paljud märgid näitavad, läheb lähiaastatel veelgi paremaks. Probleemiks on ja jääb riiklike teatrite finantseerimine. See tahk teatrite elus on mõned teatrid – õigemini teatrijuhid – pankroti lävele viinud (Vanemuine, Vanalinna Stuudio). Meile, nõukogude ajast tulnuile, on see ehk harjumatu. Laias maailmas (olgu siis läänes) on ühe teatri pankrotistumine üpris tavaline nähtus, erakätes olevaile teatritele eeskätt. Meil aga tuli ja tuleb (ka täna) appi armas riik ja avitab. Hoopis hullem kui finantspankrott on teatri kui institutsiooni, kui kunstiliigi, vaimne pankrott, või allakäik.
Meil levinud kõnekäänd, et “pead ise endaga hakkama saama” on kandunud üle ka teatriellu. Paljud “asjatundjad” räägivad, et teater peab vähemalt pooled oma kuludest katma piletitulust. Siin on probleem. Sest pooltühjad saalid ei ole sugugi taunitav, ega näita teatri ideelist ummikut või allakäiku, ja ammugi pole selles ainult teatrijuhid süüdi.
Hea külg meie praeguses teatrielus on see, et vaataja on saalis tagasi – nii endine vana hea tuttav, kui ka noor. Hea tunne kohe, kui märkad saalis üliõpilasi, noori. Teatrielu on ju dünaamiline protsess.
Eesti teatri roll/tähtsus eesti ühiskonnas?
Tagasivaateliselt on eesti teatri roll olnud mitmene: valgustav, rahvustkoondav, hariv, meelelahutuslik. Heaks näiteks on ennesõjaaegne Estonia, kes neid külgi või vaatenurki suutis (püüdis) ühitada. Samuti seitsmekümnendate teatribuum (mõtlen eeskätt Vanemuist) , mil teatriesine ja parkla oli busse täis. Ja ega see Lõuna-Eesti, maarahvas tulnud ennast ainult harima või oma uusi kostüüme näitama – ei, ta tuli teatrilt “kõike” saama. Nüüd on busside asemel väikeautud, ning ma arvan, et ka nendega tulnud teatrivaataja tuli saama nii seda kui teist. Olen Vanemuises käinud vaat et pool sajandit (esimest korda aastal 1954, kui tuli Tartusse meditsiini õppima). Seega näinud Vanemuise tõuse ja mõõnu. Ja ma pole tänaseni teatrist tüdinud. Eks see minu näide räägib milline roll on eesti teatril eesti ühiskonnas. Nagu lava kohal ripub naerev ja nuttev mask, nii on ka teatri roll ühiskonnas “mitmemaskiline”. Üks on selge – teatri roll on igas ühiskonnas suurem kui seda endale teadvustatakse.
Viimastel aastatel on lavastatud teie Potteri lõpp, Testament, Suvekool. Millised teie näidendid võiks veel lähiajal lavastada? Miks?
Hea tõdemus, et kahe hooaja jooksul kolm lavastust. Selline kord juba on see “kauaoodatud edu”. Lähitulevikus (oktoobris vist) peaks Estonia kammersaalis lavaküpseks saama Katri Kaasik-Aaslaviga kahasse kirjutatud (Loomingu Raamatukogu, 2001/1) "Teatriromanss", eesti teatrikorüfeede (Erna Villmer, Ants Lauter, Karl Menning) ja soome-eesti kirjaniku Aino Kallase ning psühhiaater-poliitik Juhan Luiga elust. Veel on Unt mõlgutanud, et peaks lavastama ka “Pulmad”, millal ja kus pole veel paigas.
Kas peate kõiki oma näidendeid ajatuiks (nagu selleks “osutusid” "Potteri lõpp", "Testament", "Suvekool") ?
Kõiki näidendeid ma ajatuiks või igavikulisteks ei pea, aga eespool mainitud kolme küll.
Millist lavastust ("Potteri lõpp", "Testament", "Suvekool" ) peate kõige õnnestunumaks? Miks?
Jäin rahule kõigi lavastustega. Enim meldis ja üllatas Mati Undi lavastatud "Potteri lõpp". Vist sellepärast õnnestumine, et Unt tabas ära selle mängulisuse, mida ma sinna tükki olin sisse olin kirjutanud. See näidend oli mul tervikuna peas valmis ja kirjutamisel seisis silme ees. Sisemine visioon oli väga tugev ja ma ma olin kindel, et see on lavaline tekst, mida ma kirja panen. Läks aga üle kolmekümne aasta, enne kui näidend leidis endale lavastaja, õigemini küll vastupidi -- lavastaja leidis üles kaduma läinud (sõna otses mõttes), kui ka unustatud näidendi.
Kuidas kommenteerite nende kolme lavastuse retseptsiooni ajakirjanduses? Kas see on teie arvates olnud adekvaatne ja piisav?
Piisav kindlasti, kas alati just adekvaatne, ei oska öelda. Kõige adekvaatsem (mitmekesisuse poolest) oli ehk Rakvere teatri Karepal etendunud Suvekooli (lavastaja MatiUnt) retseptsioon. Meedia (ajakirjandus, raadio, televisioon) on päris palju reklaami teinud, ja eks ole ka reklaamil oma retseptsioon.
Kui palju üldse kriitikat jälgite? Mida eesti teatrikriitikast arvate
(olete ju ise ka osa sellest)?
Loen läbi kogu ajalehtedes ilmunud teatriarvustuse – nii et jägin pidevalt, ja mitte ainult seda, mis minu näidendite kohta kirjutatakse. Mida eesti teatrikriitikast arvata? – see vajaks omaette artiklit. Kui lühidalt, siis on läinud see paremaks. Kaduma hakkavad püstolarvamused ja nende pealiskaudsus (olen ka ise selles mõttes patustanud). Vajaka jääb sügav-analüütilistest kirjutistest, kus läbipõimunult oleks juttu nii tekstist, kui lavaltoimuvast, vaatamata sellele, kas kriitik läheneb nähtule kui etendusele või lavastusele. Mingis mõttes on need siiski kaks iseasja, aga see on juba teatriteadlaste pärusmaa. Minul kui arvustajal on püsiprobleemiks, kuivõrd objektiivselt või subjektiivselt pean kirjutama. Ideaaliks oleks ühitada kõgi saalis istujate ja minu arvamus, aga see jääb igaveseks ainult ideaaliks.
Palju on kirjutatud (kolmandad isikud on kirjutanud) teist, psühhiaatriast, eetikast, elu lavastamaisest. Kuidas ise kommenteerite (eetilisi) probleeme, mis on tekkinud väga otseste prototüüpide kasutamisega ?
Praktilise psühhiaatriaga olen juba hüvasti jätnud. Psühhiaatria, kui ühe sotsiaalsema meditsiiniharu teoreetilised probleemid pakuvad aga tänini huvi. Ja mitte ainult psühhiaatria eetilised probleemid, vaid ka filosoofilised tahud üldisemalt. Eetika laiemas kontekstis on mind huvitanud juba ammust ajast. Kas see huvi on seoses psühhiaatriaga? Kindlasti. Sest see psühhiaatria “sotsiaalsus” sisaldab endas ka eetikat. Ma ise pole otseselt elu lavastanud (nooruses ehk proovisin), küll aga dramatiseerinud. Ja seda tegid paljud minu põlvkonnast (Unt, Tooming, isegi tõsimeelne Hermaküla). Hermaküla kordas sageli – loomulikult naerusui, irooniliselt- minu lemmikfraasi “Ma tunnen elu”. Vaevalt ma elu paremini tundsin, kui teised, aga tänu psühhiaatriale nägin ma mõningaid elu “varjukülgi”, mida teised ei näinud.
Prototüübid, nii juttudes kui näidendites? Jah olen palju “maha kirjutanud” konkreetselt isikutelt, sest ma ei oska fabuleerida. Ja leian, et ma pole sellega patustanud. Etteheitjatele, halvustajatele, olen vastanud, et minu loodud jutu- või lavakangelased elavad (kui elavad?) meist kauem. Tõsi, vahel olen küll süümepiinu tundnud, kui prototüüpideks on olnud mulle lähedased inimesed, vanemad näiteks.
Kas teie jaoks looming ja eetika on täiesti eraldiseisvad mõisted, mis teineteisega kuidagi seotud ei ole?
Olen selle üle palju mõelnud ja arvan, et puhas kunst ja eetika on kindlasti eraldiseisvad mõisted, mõeldes just Oskar Wildele, Genet`ile või markii de Sade´ile. Midagi ei saa parata, kui need kirjanikud on mind mõjutanud. Olen ennast lohutanud ja seda ka teistele rääkinud, et ma pole moraalne ega ka amoraalne, pigem immoralist (Machiavelli mõjud). Teiste sõnadega, kui kirjanik, seisan moraalist kõrgemal. Lihtsalt peab, kui tahad vabalt mõelda ja luua. Loomulikult ei eira ma kogu moraalikompleksi.
Kas “elu läbi mängimine” on teie loomingu jaoks alati tulemusi andnud?
Oh ei. Elu läbi mängides ei tea kunagi lõppu ette, mängid sa seda igapäeva olmes, jutus, laval või filmis. Ja see ei sõltu põrmugi retseptsioonist.
