Porcupine Tree “The Incident”
55minutine, 14 pealkirjastatud osaks jagunev nimilugu. Agressiivsuse ja lüürika vaheldumine. Väga lühikesed või siis väga pikad (ala)lood. Lisaks veel teine CD nelja keskmise pikkusega lauluga. Suursaavutus?
Jah, mulle meeldib nostalgitseda ja neil hetkil tundub mulle midagi tõesti vahvat selles anakronistlikuna kõlavas idees, mille tagajärjeks on see massiivne, üldjuhul melanhoolne kontseptalbum, mis on nihutamas briti bändi tõesti esimese liiga tegijate hulka. Lõpuks, sest mehed on juba mitte-enam-nii-noored. Kui ma olen kõhklevam, siis häirib bändiliider Steven Wilsoni kohati klišeelik (prog)metali vaimus kitarrikäsitlus – kuigi ta oskab ka siinsamas hoopis teisiti, lausa stevehacketlikult mängida. Ja kuidas ta oma keerulisi tundeid siis peaks esitama?
Aga meil on olemas Genesise “Lamb Lies Down On Broadway”. Kuigi sisult krüptilisem ja võib-olla mitte nii efektselt produtseeritud (1974 ikkagi!), kuid millegi poolest sarnane suurvorm oma dünaamika, nostalgia ja jõulisusega. 35 aastat, ja kui vähe muutusi! Või on küsimus selles, et rock-muusikat tabab ühel hetkel seni klassikalisele muusikale omane süstematiseerumine ja ajastud kestavad üha kauem ja me ei suuda näiteks paarikümne aasta pärast enam kumbagi albumit dateerida?Recycling ikkagi, aga parem kui Marillion, kahtlustan. Miks muidu Robert Fripp äsjasel Euroopa tuuril neile end soojendajaks ei ohverdanud? Võib-olla on progesugemetega kontseptalbum kunagi samasugune väljakujunenud ootuste ja lootustega žanr nagu näiteks keelpillikvartett?
Nostalgiat tekitab igatahes tublisti… 8
