30.07.2007, 00:00
Põrgu eestuba
Mari Laaniste kiidab selle suve üllatushitti, väikest vaimukat õudusfilmi “1408”.
Sama kindlalt nagu suure-eelarvelised läbikukkumised,
kuuluvad iga kinosuve juurde üllatushitid, ning esimene selle aasta
omadest on saabunud. Stephen Kingi novellil põhinev “1408”,
õudusfilmike, mis tehti vägagi mõõduka 25 miljoni
dollariga ning lasti juuni lõpus USA kinoekraanidele suurema haibi ja
ootusteta, teenis tootmiskulud juba kodumaal mitmekordselt tagasi ning asub
nüüd tasapisi vallutama ka ülejäänud maailma (Eesti on
Euroopas üks esimesi kohti, kus seda
näidatakse).
“1408” on hea näide sellest, kuidas osade summa võib vahel osutuda suuremaks, kui matemaatiline tõepära eeldaks. Üliproduktiivne õudukakirjanik Stephen King tunnistab isegi, et suurem osa tema loomingust on võrdlemisi rutiinne, erilise kirjandusväärtuseta kraam. Tema tekstide põhjal on tehtud sõna otseses mõttes kümneid ja kümneid filme (Guinnessi rekorditeraamatu koostajad ütlevad, et King hoiab elusolevate kirjanike arvestuses ühe autori loomingu põhjal tehtud filmiadaptsioonide absoluutset rekordit), ent juba mõnda aega pole nende seas olnud midagi vähegi huviväärset. Alguses kirjutamiskursuse õppematerjaliks visandatud lugu fiktiivse Dolphini hotelli 1408. numbritoast on pealegi kaunis keskpärasel tasemel tekst. Filmi lavastaja, rootslane Mikael Håfström saavutas rahvusvahelise kuulsuse mitteingliskeelse mängufilmi Oscarile kandideerinud lihtsakoelise koolivägivalla-thrilleriga “Kurjus” (Ondskan, 2003), ent suutis saavutatud maine kahe järjestikuse kehva filmiga (2004. aastal Rootsis tehtud õudukas “Uputajavaim” ja 2005. aastal valminud Hollywoodi põnevusdraama “Rööpast välja”) kiirelt maha mängida. Peaosalist kehastav vaieldamatult andekas ja karismaatiline John Cusack aga on tuntud ka kui näitleja, kes kaldub tihtipeale tööotsi valima lihtsalt majanduslikest kaalutlustest lähtudes. Seega ei ole sugugi üllatav, et neid kolme kombineerivale projektile “1408” keegi esialgu suuremaid lootusi ei rajanud. Ent nüüd nimetatakse tulemust juba Kingi loomingu põhjal tehtud filmide absoluutse paremiku sekka kuuluvaks (meeldetuletuseks, selles kategoorias ootasid ees Stanley Kubricku lavastatud “Hiilgus” ja Rob Reineri “Misery”, samuti massidelemmikud, nagu “Shawshanki lunastus” ja “Roheline miil”). Optimistlikumad spekuleerijad pakuvad John Cusackile juba Oscari-nominatsiooni, ning on selge, et lavastaja Håfströmil ei tule Hollywoodis lähiaastatel tööpuudust karta.
Tegemist on kaunis lihtsa, aga tõhusa ja silmatorkava stiilitajuga vormistatud vana kooli psühholoogilise õuduspõnevikuga. (See asjaolu on ajendanud paljusid viimasel ajal Hollywoodis maad võtnud nihilistlikust ja vägivallakesksest õudusfilmindusest tüdinud kriitikuid ülistama “1408-t” kauaoodatud kvalitatiivse pöördena.) Cusack kehastab Michael Enslinit, andekat, aga kibestunud kirjanikku, kes on läinud kergema vastupanu teed ning toodab ilukirjanduse asemel mõõdukalt edukaid reisikirju paranormaalia-huvilistele. Töö viib teda tihti kurbadesse kõrvalistesse turistisihtpunktidesse ja majutusasutustesse, mida omanikud äriedu lootuses banaalsete kummituslugudega põnevamaks teha püüavad. Mike ei ole paraku kunagi kusagil midagi paranormaalset kogenud ning suhtub sestap oma leivatöösse üsnagi küüniliselt.
Ühel päeval saab Mike muu posti seas anonüümse postkaardi New Yorgis asuva Dolphini hotelli pildiga ning soovitusega mitte ööbida toas number 1408. Asj a uurima asudes avastab ta, et tehniliselt võttes rohkem sviidi mõõtu numbritoas on toimunud mõned enesetapud ja et hotell pole sugugi huvitatud tema soovist just seda numbrit kandvas toas peatuda. Mike haistab ühelt poolt eriti küüniliselt ülespuhutavat linnalegendi, teisalt aga ka väärt materjali poolelioleva raamatu jaoks. Asjaolu, et hotelli juhataja Gerald Olin (pisike, aga perfektne roll Samuel L. Jacksonilt) teeb kõik, et veenda teda toast eemale hoidma, õhutab skeptilist kirjanikku ainult takka. Selleks ajaks, kui Mike kõnealusesse tuppa astub, on ootused kaunis kõrgele kruvitud. Loomulikult asub “evil fucking room”, nagu härra Olin seda nimetab, veendunud skeptikule paranormaalia-alast intensiiv-järeleaitamiskursust korraldama: alguses malbelt, siis järjest jõhkrama füüsilise ja vaimse vägivalla kaudu.
Loogikat on “1408-s” umbes sama palju kui “Hiilguses”, ehk see pole prioriteet. Võttes arvesse, et lugu räägib hotellitoast, mis evib tahet, opereerib väljaspool normaalset aega, ruumi ja muud füüsikaseadustesse puutuvat, manipuleerib tehnikaga, nagu parasjagu tuju tuleb, teab tagauksi ruumis viibijate pähe ning lööb just sinna, kust valus on, siis teisiti vist ei saakski. Film ei tegele põhjusteotsimisega ega küsi, miks tuba niisugune on, vaid keskendub sellele, kas Mike pääseb sealt üldse enam kunagi eluga välja. Cusacki ülisümpaatne rollilahendus osutus siinkohal filmile teatud määral komistuskiviks: testpubliku soov, et lugu vapra küünikust kangelase jaoks ikka kindlasti õnnelikult lõpeks, sundis lavastajat lõpplahendust magusamaks kohendama, mis filmile tervikuna kasuks ei tule.
Kubricku “Hiilguse” positsiooni kõigi aegade parima hotelliõudusfilmina kahvatuvõitu lõpuga ja keskosas mõneks ajaks eriefektimäsu sisse pisut ära eksiv “1408” ilmselt siiski ei ohusta. Ka järgmise talve auhinnahooaja kohta oletuste tegemiseks on aeg veel kaugelt liiga varane, ent värskel filmikesel on igatahes piisavalt plusse, et anda publikule põhjust end kinno vedada.
“1408” rõhub targu eeskätt atmosfäärile, nii hiilgavalt lahendatud kunstilise kujunduse ja operaatoritöö, vaimuka muusikakasutuse kui nauditava pingekruvimise ja ehmatustepuistamise kaudu. Dolphini hotelli šikke antiikseid interjööre täidab täiesti väänlemapanev nähtamatu oht. Õigupoolest on kaunis raske aru saada, kustmaalt reaalsuse ja hallutsinatsioonide piir selles majas õieti jookseb – film laenab selles plaanis üsna jultunult nii “Hiilguselt” kui David Lynchilt. Raskemeelsesse kunstfilmilikkusesse eksimisest päästavad aga tõhus tempo ja tihti ilmnev musta huumori alatoon: sadistlik tuba on võimeline Mike’i arvel päris andekalt teravmeelitsema (“express checkout system”, kellraadiost ehmatavatel hetkedel mängima hakkav Carpentersi mesimagus hitt “We’ve Only Just Begun” jms).
Veel tasub märgata seika, et kohaliku publiku rõõmuks on ootamatult hitiks tõusnud filmis juhtumisi esindatud ka “meie mees Hollywoodis” ehk Johann Urb, kelle kehastada on ühelauseline, aga suhteliselt hästinähtav abivalmis surfari roll.
“1408” on hea näide sellest, kuidas osade summa võib vahel osutuda suuremaks, kui matemaatiline tõepära eeldaks. Üliproduktiivne õudukakirjanik Stephen King tunnistab isegi, et suurem osa tema loomingust on võrdlemisi rutiinne, erilise kirjandusväärtuseta kraam. Tema tekstide põhjal on tehtud sõna otseses mõttes kümneid ja kümneid filme (Guinnessi rekorditeraamatu koostajad ütlevad, et King hoiab elusolevate kirjanike arvestuses ühe autori loomingu põhjal tehtud filmiadaptsioonide absoluutset rekordit), ent juba mõnda aega pole nende seas olnud midagi vähegi huviväärset. Alguses kirjutamiskursuse õppematerjaliks visandatud lugu fiktiivse Dolphini hotelli 1408. numbritoast on pealegi kaunis keskpärasel tasemel tekst. Filmi lavastaja, rootslane Mikael Håfström saavutas rahvusvahelise kuulsuse mitteingliskeelse mängufilmi Oscarile kandideerinud lihtsakoelise koolivägivalla-thrilleriga “Kurjus” (Ondskan, 2003), ent suutis saavutatud maine kahe järjestikuse kehva filmiga (2004. aastal Rootsis tehtud õudukas “Uputajavaim” ja 2005. aastal valminud Hollywoodi põnevusdraama “Rööpast välja”) kiirelt maha mängida. Peaosalist kehastav vaieldamatult andekas ja karismaatiline John Cusack aga on tuntud ka kui näitleja, kes kaldub tihtipeale tööotsi valima lihtsalt majanduslikest kaalutlustest lähtudes. Seega ei ole sugugi üllatav, et neid kolme kombineerivale projektile “1408” keegi esialgu suuremaid lootusi ei rajanud. Ent nüüd nimetatakse tulemust juba Kingi loomingu põhjal tehtud filmide absoluutse paremiku sekka kuuluvaks (meeldetuletuseks, selles kategoorias ootasid ees Stanley Kubricku lavastatud “Hiilgus” ja Rob Reineri “Misery”, samuti massidelemmikud, nagu “Shawshanki lunastus” ja “Roheline miil”). Optimistlikumad spekuleerijad pakuvad John Cusackile juba Oscari-nominatsiooni, ning on selge, et lavastaja Håfströmil ei tule Hollywoodis lähiaastatel tööpuudust karta.
Tegemist on kaunis lihtsa, aga tõhusa ja silmatorkava stiilitajuga vormistatud vana kooli psühholoogilise õuduspõnevikuga. (See asjaolu on ajendanud paljusid viimasel ajal Hollywoodis maad võtnud nihilistlikust ja vägivallakesksest õudusfilmindusest tüdinud kriitikuid ülistama “1408-t” kauaoodatud kvalitatiivse pöördena.) Cusack kehastab Michael Enslinit, andekat, aga kibestunud kirjanikku, kes on läinud kergema vastupanu teed ning toodab ilukirjanduse asemel mõõdukalt edukaid reisikirju paranormaalia-huvilistele. Töö viib teda tihti kurbadesse kõrvalistesse turistisihtpunktidesse ja majutusasutustesse, mida omanikud äriedu lootuses banaalsete kummituslugudega põnevamaks teha püüavad. Mike ei ole paraku kunagi kusagil midagi paranormaalset kogenud ning suhtub sestap oma leivatöösse üsnagi küüniliselt.
Ühel päeval saab Mike muu posti seas anonüümse postkaardi New Yorgis asuva Dolphini hotelli pildiga ning soovitusega mitte ööbida toas number 1408. Asj a uurima asudes avastab ta, et tehniliselt võttes rohkem sviidi mõõtu numbritoas on toimunud mõned enesetapud ja et hotell pole sugugi huvitatud tema soovist just seda numbrit kandvas toas peatuda. Mike haistab ühelt poolt eriti küüniliselt ülespuhutavat linnalegendi, teisalt aga ka väärt materjali poolelioleva raamatu jaoks. Asjaolu, et hotelli juhataja Gerald Olin (pisike, aga perfektne roll Samuel L. Jacksonilt) teeb kõik, et veenda teda toast eemale hoidma, õhutab skeptilist kirjanikku ainult takka. Selleks ajaks, kui Mike kõnealusesse tuppa astub, on ootused kaunis kõrgele kruvitud. Loomulikult asub “evil fucking room”, nagu härra Olin seda nimetab, veendunud skeptikule paranormaalia-alast intensiiv-järeleaitamiskursust korraldama: alguses malbelt, siis järjest jõhkrama füüsilise ja vaimse vägivalla kaudu.
Loogikat on “1408-s” umbes sama palju kui “Hiilguses”, ehk see pole prioriteet. Võttes arvesse, et lugu räägib hotellitoast, mis evib tahet, opereerib väljaspool normaalset aega, ruumi ja muud füüsikaseadustesse puutuvat, manipuleerib tehnikaga, nagu parasjagu tuju tuleb, teab tagauksi ruumis viibijate pähe ning lööb just sinna, kust valus on, siis teisiti vist ei saakski. Film ei tegele põhjusteotsimisega ega küsi, miks tuba niisugune on, vaid keskendub sellele, kas Mike pääseb sealt üldse enam kunagi eluga välja. Cusacki ülisümpaatne rollilahendus osutus siinkohal filmile teatud määral komistuskiviks: testpubliku soov, et lugu vapra küünikust kangelase jaoks ikka kindlasti õnnelikult lõpeks, sundis lavastajat lõpplahendust magusamaks kohendama, mis filmile tervikuna kasuks ei tule.
Kubricku “Hiilguse” positsiooni kõigi aegade parima hotelliõudusfilmina kahvatuvõitu lõpuga ja keskosas mõneks ajaks eriefektimäsu sisse pisut ära eksiv “1408” ilmselt siiski ei ohusta. Ka järgmise talve auhinnahooaja kohta oletuste tegemiseks on aeg veel kaugelt liiga varane, ent värskel filmikesel on igatahes piisavalt plusse, et anda publikule põhjust end kinno vedada.
“1408” rõhub targu eeskätt atmosfäärile, nii hiilgavalt lahendatud kunstilise kujunduse ja operaatoritöö, vaimuka muusikakasutuse kui nauditava pingekruvimise ja ehmatustepuistamise kaudu. Dolphini hotelli šikke antiikseid interjööre täidab täiesti väänlemapanev nähtamatu oht. Õigupoolest on kaunis raske aru saada, kustmaalt reaalsuse ja hallutsinatsioonide piir selles majas õieti jookseb – film laenab selles plaanis üsna jultunult nii “Hiilguselt” kui David Lynchilt. Raskemeelsesse kunstfilmilikkusesse eksimisest päästavad aga tõhus tempo ja tihti ilmnev musta huumori alatoon: sadistlik tuba on võimeline Mike’i arvel päris andekalt teravmeelitsema (“express checkout system”, kellraadiost ehmatavatel hetkedel mängima hakkav Carpentersi mesimagus hitt “We’ve Only Just Begun” jms).
Veel tasub märgata seika, et kohaliku publiku rõõmuks on ootamatult hitiks tõusnud filmis juhtumisi esindatud ka “meie mees Hollywoodis” ehk Johann Urb, kelle kehastada on ühelauseline, aga suhteliselt hästinähtav abivalmis surfari roll.