Kohvikulaudade taga istub publik ja nende peade kohal tiirutavad metallpostide küljes poolalasti tütarlapsed. Vahel sosistab keegi neist mõnele külastajale midagi kõrva, tasapisi tuleb inimesi juurde. On põnev, ehkki esialgu ei juhtu suurt midagi. Ei teagi, mida ja kui palju tõsiselt võtta. Peagi selgub siiski, et see on alles algus ja tegelikult ollakse sisenenud Hadese enda riiki, kuhu on vangistatud seitse neitsit ning gruppidesse jagatud publikul on tegelaste poolt juhitud mängu võitmisel võimalik ja moraalne kohustuski nad surmavallast vabastada.

Võtab muigama. Kuidagi pompöösselt müstiline ja samas šarmantselt banaalne.

Järgmise kuue tunni jooksul liiguvad 5-6 liikmelised publiku grupid näitlejate saatel läbi kolme korruse numbritubade, mis on sisustatud nagu midagi näruse Ida-Euroopa bordelli ja pseudo-glamuurse palee vahepealset. Tasapisi saab publik aru, et lahti on hargnemas mingi tegelasi ühendav lugu ehkki selle kulg jääb pisut segaseks. Publik naeratab üksteisele kohmetult ja kuna grupikaaslased on tundmatud, tekib tihtilugu paranoia, kas nad mitte näitlejatega kokku ei mängi - nende hetääride, banaalsetes parukates jumalannade ja pooljumalatega.

Igatahes on kõiges toimuvas midagi rõhutatult rikutut. Rikutuses võib osaleda, võib ka mitte.

Paljud publikust osalevad, mõned on trotslikult äraolevad. Õnneratta keerutamisega ja punktide kogumise kaudu kogub publik punkte, et täita oma eesmärki - päästa süüta neitsid.

Ühe agaga - tundub, et publikul tuleb punktide kogumiseks fiktsioonitegelasi ja seekaudu ka näitlejaid inimestena tõsiselt alandada. Publikut utsitatakse naiste mudamaadluse peale kihlveopanuseid tegema. Ah, mis see on ju fiktsioon. Ma olen teatris, ma ei vastuta. Või vastutan?

Tundide pärast (ja just läbi aeglase mõtlemisele suunamise) hakkab pärale jõudma lavastuse ehk tegelik mõte. Kuidagi väga meenutab see kõik massipsühhoosi ja et lavastus leiab aset Saksamaal, ehk ka natsismi tekkimise loogikat: kui kergesti annab inimene end fiktsiooni meelevalda, kui kergesti alandab inimesi, sest teisedki alandavad. SIGNA lavastusi võiks pidada omamoodi "Second Life'i" offline-versiooniks. Nagu igasuguse virtuaalsuse, fiktsiooni ja reaalsuse piiri puhul, muutub peaküsimuseks moraal. See on peamine mõte, mis öösel kell 1 etendusel lahkudes kummitab. See mõte on aeglane, aga kindel.