“Third”

(Island)


Muusikale on võimalik läheneda kui kaubandustegevusele, mille äriedu tagab regulaarne graafik ja käive. Hip-hopis on normaalne anda välja üks täispikk plaat aastas, et anda kuulajale n-ö täie raha eest. Teisest äärmusest leiame filosoofid-nokitsejad, kelle lugude mõõdetud tempo ja plaatidevaheliste parsekite vahel paistab olevat mingi zen-budistlik seos. Vaikelu varjudes virvendav The Blue Nile on suutnud 25 aastaga teha neli plaati ja nüüd on ka Portishead pärast üheteistkümneaastast pausi pealtnäha kuulmatul sammul astunud areenile oma kolmanda kauamängivaga “Third”, ent põhjustanud plahvatusliku resonantsi, mis sunnib paljud meist kukalt kratsides ümber hindama kõik selle, mis hetkel muusikas toimub. Kui tänapäeva muusika-skenel võitlevad mikrofoni pärast kümned disainülikondades zeitgeist-poose võtvad staarid, siis Portishead eelistab peituda kõrvalosatäitjana lavaäärsetesse tolmustesse nurkadesse ja nokitseda omaette, mängides ometi üle kõik need, kes peaosale kandideerivad.


On siin siis midagi peale hakata seniste teadmistega Portisheadist? Jah ja ei. Meeleolu on siin endiselt selline nagu kleepuva põrandaga ballisaalis 1. jaanuari hommikul kell pool kuus. Kuigi teine lugu “Hunter” kõlab tuttavlikult, on siiski selge, et need neurootilised plärinad keset portisheadlikku ilu ennustavad süvenevat paranoiat. Pealtnäha säilib tasakaal nii tempos kui volüümis, kuid vaikse pealispinna all kasvab paine, mis otsib endale väljundit punkelektro hüpnootilises andmises (“We Carry On”), kraut-proges (“Small”) ja isegi dubstep’is (“Machine Gun”). Lugudes, mis kulgevad kuskilt eikuskile nagu Paul Austeri jutustused.


Tundub, et kätte on jõudnud the age of an under­statement, nagu ütleb The Last Shadow Puppets, aga hoopis teises tähenduses. Siit võiks alata väikeste žestide suuruse ajastu muusikas. Aeg, kus ripsmete pilgutus võib purustada suurlinna teisel pool maakera.
10