Gabriel García Márquez
“Elada, et sellest ­jutustada”
Tõlkinud Ruth Lias.
Eesti Raamat, 2007. 424 lk.


García Márquez (s 1929) on end nimetanud perfektsionistiks ning tema rikkalik looming on tolle täiuslikkusemaania tulem ja tõestus: kaasasündinud detailitaju ja tähelepanelikkuse sõprus viimseni lihvitud stiiliga.

Márquezi romaanide austajad teavad autori vapustavat võimet luua värvi-, heli- ja lõhnatihe atmosfäär, mis hellalt kõigub tegelikkuse ja unenäo piiril. Sellele atmosfäärile lisab Márquez veel üdini läbi tunnetatud kompositsiooni, teades täpselt, kui pikalt üht või teist sündmust manustada, millal tuua sisse üks või teine liin. Ja viimane valvur on Márquezi elukogemus ja empaatia. Ilma elamata ja kogemata ei saa selliseid romaane luua – karske kabinetlane nõnda ehedat kire- ja elulõõma raamatusse ei raiu.

Atmosfäär
on Márquezi autobiograafia esimeses osas olemas. Loomulikult ka vanameistri legendaarne sõnaseadmine (mida Ruth Lias osavasti kaunikõlalisse ja heas mõttes vanamoodsasse eesti keelde on pannud). Kompositsiooniga on aga nukramad lood. Jääb mulje, et Márquez on mattunud oma enda elu detailikoorma alla, takerdunud oma sugupuu võradesse ja nooruspõlve põiktänavatesse. Kuidagi liiga põhjalik ning seetõttu ülemäära kaootiline on see raamat. Vanameistri autobiograafialt eeldanuks rohkem elukogenud kõrvalpilku, aus-muhedat analüüsi, mitte valimatu kohusetundlikkusega iga üksiku sündmuse ja jutukatke meenutust. Vanas eas kirjutatud autobiograafia eelis spontaansete päevikute ees on ju see, et ajafilter on teinud oma töö – eraldanud olulise ebaolulisest ning kinkinud ka teatava minnalaskmismeeleolu: pole enam vaja kellelegi midagi tõestada ega valetada.

Márquezi autobiograafias nood memuaaride trumbid aga peaaegu puuduvad. See-eest on Márquez võluvalt ja vahel närviajavalt ebapretensioonikas: kõik suubub üheks kõikevõitvaks vooluks, üks pole teisest olulisem või märgatavam: ühes tumerohelises džunglis peituvad nii mäda­sõnnik kui hurmavad õrnad õied, nii okkad kui suvaline leherisu, nii elavad kui surnud.

Kirjastajad pole kas söandanud kirjandushiiglast toimetada (loe: terveid lehekülgi välja heita) või on mindud praktilist rada: kuna ilmumas on ka mälestuste järgmised kaks osa, siis milleks saada kolme telliskivi eest ühe telliskivi hind. Loomulikult lastakse kõik kolm raamatut välja eraldi ja küsitakse igaühe eest ka eraldi raha. Mis siis et üks, kompaktne ja toimetatud autobiograafia oleks tegelikult ägedam. Hämmastav on see, et sattusin hiljuti lugema katkendit Márquezi lähedase sõbra ja seltsimehe Fidel Castro autobiograafiast ning see oli omas žanris palju efektsem ja paremini loetav!

Ehk on aga Márquezi “probleem” selles, et tema autobiograafia ei lisa midagi uut ega jalustrabavat tema meistriteostele (eriti romaanidele “Sada aastat üksildust” ja “Armastus koolera ajal”), ei meeleolu, stiili ega info osas – pigem illustreerivad mälestused seda, mis oli ennegi teada: paljud Márquezi raamatute tegelased on otse elust maha kirjutatud ning tegelikkus ja fantaasia põimuvad tema loomingus väga paksuks ja teravamaitseliseks nõiasupiks. Pealegi ei austa vanameistri autobiograafia “puhast tõde” rohkem kui tema romaanid. Näiteks kirjeldab M&aacute ;rquez, kuidas temast möödus peata ratsanik või kuidas ta nägi rongis fauni; kuidas ta sai lugemisest malaaria või kuidas lõbutüdrukul olid jalas lukuga, lillelised aluspüksid; kuidas saja-aastane poolpime papagoi äkki läheneva pulli eest hoiatas jms. Sellistest kirjeldustest peegeldub, miks Gabo juba poisipõlves hinnatud jutuvestjaks sai ja hiljem juurateaduskonnast välja visati. Ja miks liikus ta tõde hindavast ajakirjandusest suhteliselt sujuvalt kõikelubavasse kirjandusse.

Šoti luuletaja ja tõlkija, Márquezi sõber Alastair Reid on tema kohta öelnud: “Márquez näitab meile kogu aeg kujutlusvõime humaniseerivat jõudu. Tema loomingus pole kujutlusvõime tühipaljas kapriis ega Ladina-Ameerika ekstsentrilisus: see on ellujäämismeetod. Macondo asukad elavad maailmas täis saladusi, mida pole võimalik seletada. Ainus, millele nad saavad loota, on nende enda kujutlusvõime jõud, nende enda jutud ja anekdoodid, mis võivad tuua tükikese tasakaalu ja heaolu nende üksildasse saatusesse.”

Saatuslikkus on leitmotiiv nii Márquezi kirjanduses kui autobiograafias, olles nagu kompromiss-telg lapsepõlves külge liimunud ebausklikkuse ja katoliikluse segus. “Ma ei suuda kujutleda oma kutsumusele soodsamat kodust kliimat kui tolles pentsikus majas, eriti tänu mind kasvatanud arvukate naiste eripärale,” möönab Márquez (lk 74).

Kokkuvõttes on Márquezi autoportree soe, idülliline ja luiskav seosetihnik. Ideaalne öökapiraamat – mõnus-voolav stiil ja eksootilised värvid teevad unele vaid head, samuti pinge- ja konfliktivähesus. Kirjanduskatarsist aga oodata ei maksa, pealegi tuleb enne magus, inspireeriv uni.