Foto: Juur FB külg

Hiilimisi, loomulikult ja orgaaniliselt on Juur kasvanud Eesti esindusbändiks alternatiivmetalses nišis, mille määratlemisel tuleb kasutada rohkem kui üht sidekriipsu. Häbenematult eklektiline oli juba ansambli 2016. aasta esikalbum „Exile“, milles püüdlikult lõimusid ­stoner- ja postmetal, ent tänavune üllitis on sellest küpsem, üllatusterohkem ja tihedam. Proge-pedaali jõhkramat litsumist kompenseerivad lummavad rifid ja ootamatult laia haardega vokaal, mille toel Corey Tomlins suudab kehastuda igast soost ja vanusest tegelasteks.

Dramaatilisus paistabki olevat „Fluxi“ kandev tala – see album on nagu mütoloogiatega mängiv multispektaakel, koopaseinal veiklevast varjuteatrist tuleviku-kosomoseooperini kulgev, intensiivset ja kohati häirivalt hoiatavat muistendit vahendav lavastus, kus elementide arhetüüpsed kehastused üksteist üle trumbata püüavad. Krüptilised ja nõudlikud laulutekstid lubavad aimata, et peale jääb algusest peale tugevalt esindatud hävitav jõud vesi („The ­Delgue“, „Flux“, „Ocean of Samsara“), mille pinnale kerkib lõppvaatuses siiski ka meie maine ürgkodu („Hyperborea“).

Juure areng „Exile’ist“ „Fluxini“ on muljetavaldav; tundub, et nelikust viisikuks kasvanud rühmitus on nelja aasta jooksul meisterlikult omandanud oskuse puhastada oma looming kõigest üleliigsest. Tulemuseks on vähem kui 40 minuti pikkune album, mis nii arranžeeringulise kui ka pillimängulise filigraansuse tõttu tundub märksa pikem, ent mille iga pala lõppeb ometi täpselt õigel hetkel. Juur on sel plaadil suurejooneline ennast upitamata – seisund, mida nii läbivalt hoida õnnestub vähestel konkurentidel.