Post-prog-metalcore-lend läbi mütoloogiate raskuste poole
Juur „Flux“
7/10
Hiilimisi, loomulikult ja orgaaniliselt on Juur kasvanud Eesti esindusbändiks alternatiivmetalses nišis, mille määratlemisel tuleb kasutada rohkem kui üht sidekriipsu. Häbenematult eklektiline oli juba ansambli 2016. aasta esikalbum „Exile“, milles püüdlikult lõimusid stoner- ja postmetal, ent tänavune üllitis on sellest küpsem, üllatusterohkem ja tihedam. Proge-pedaali jõhkramat litsumist kompenseerivad lummavad rifid ja ootamatult laia haardega vokaal, mille toel Corey Tomlins suudab kehastuda igast soost ja vanusest tegelasteks.
Dramaatilisus paistabki olevat „Fluxi“ kandev tala – see album on nagu mütoloogiatega mängiv multispektaakel, koopaseinal veiklevast varjuteatrist tuleviku-kosomoseooperini kulgev, intensiivset ja kohati häirivalt hoiatavat muistendit vahendav lavastus, kus elementide arhetüüpsed kehastused üksteist üle trumbata püüavad. Krüptilised ja nõudlikud laulutekstid lubavad aimata, et peale jääb algusest peale tugevalt esindatud hävitav jõud vesi („The Delgue“, „Flux“, „Ocean of Samsara“), mille pinnale kerkib lõppvaatuses siiski ka meie maine ürgkodu („Hyperborea“).