Potteri päevil

Täna kolmkümmend aastat tagasi kõmpisin kord pärast tunde Mustamäe raamatupoe juurde (see oli seal, kus praegu kardetud ühikad), aga sisse ei pääsenud. Raamatu poe juurde oli kogunenud rahvamass nagu maidemonstratsioonil ja oodati miilitsat, kes hakkaks raamatumüüki turvama. Varsti miilits saabus ja lasi esimesed kümme poodi sisse. Müüdi 57-kopikalist raamatut “Avameelselt abielust”.

Veidi vähem kui kolmkümmend aastat tagasi sattusin ühel ööl kell kaks Tartu ülikooli raamatupoest mööda minema ja nägin kümmekonda inimest kes olid ööseks taburettidega sappa tulnud: hommikul hakati vormistama tellimusi “Loomade elule”. Kuuldavasti seisis defitsiidiühiskond valvel ka väärtkirjandussarja “Varamu” ja Alpatovi “Üldise kunstiajaloo” järel.

Nüüd on ühe inglise naise muinasjutt Harry Potterist varahommikuse sabasseismise tagasi toonud. On sünnitanud himu kirjasõna vastu, mida peab rahuldama läbi (mõõdukate) kannatuste. Potteri-kirg on samasugune tingitud refleks nagu “Ally McBeali või “Seksi ja linna” jõllitamine. Kes Potteri läbi töötanud, lähevad Paulo Coelho õnge, kelle “Üksteist minutit” tõrjus tõukas Saksamaa raamatumüügi edetabelis teiseks tema “Alkeemiku”. Tuleb tükk tühja maad enne kui järg Grassini jõuab ja Kross on kuskil päris lõpus.

Käes on muinasjuttude aeg! Justkui elaksime taas feodaalses külas, kus usku paremasse tulevikku ja õigluse võidukäiku muinasjuttudega põlvest põlve kantakse. Aga äkki elamegi?

Ning muinasjutt Harry Potterist peab meid tegelikkuse eest sama moodi kaitsma nagu Coelho maagia.