Tegu on eripärase sümbioosiga: filmiga teatris, mida teostatakse väikese eelarve ja väheste näitlejatega, mille võttepaigad on peamiselt teatriruumides ja ka tulemust saab näha teatrisaalis, peamiselt siis, kui trupp ise välismaal tuuritamas on. Samuti viib see projekt omal moel ellu ammu õhus olnud noorte režissööride kasseti idee.

“Tabamata imet” lavastavad viis režissööri: Arbo Tammiksaar, Marko Raat, Jaak Kilmi, Marianne Kõrver ja Andres Maimik, kes on jaganud näidendi episoodideks. Need moodustavad lühifilmideks vormistatult täispika tervikloo.

Jaak Kilmi sõnul sai teksti valikul otsustavaks see, et “Tabamata ime” on väljakutse. “Istusime Krahli baaris, igaühel oma ettekujutus, mida teha, ja siis ilmusid erinevatest peadest välja mingid pootshaagid, mis hakkasid irdu liikuvaid lugusid üksteise külge kinnitama ja siis tuligi see mõte, et peaks mingi kirjandusteose ligi võtma. Tore, kui oleks vana ja tolmunud, mis esitaks väljakutse uuele nägemusele. Vilde “Tabamata ime“ oli üks variantidest. Ühtaegu kopitanud ja teisalt kaasaegne teema. Välismaise tunnustuse otsimine ja selle ületähtsustamine on Eesti kultuurile ikka omane olnud. Ka täna on sellest põhjust rääkida,” räägib Kilmi, kes tahab oma stsenaariumijupi kirjutamisele appi võtta ka Urmas Vadi.

Andres Maimiku sõnul on projekt hea võimalus lavastamistööga tegeleda ja erialalist vormi hoida. “Reklaamikeste treimine ei paku kaugeltki kõiki neid võimalusi,

mida mängufilmi tegemine kätkeb. Olen ammu tahtnud teha no-budget mängufilmikest, mis oleks vaba rahastaja diktaadist ja produtsendi survest.

Sestap haarasin kõhklematult Peeter Jalaka pakutavast õlekõrrest, mõtlemata, kuhu see välja viib. Mõneti on see tudengiea süüdimatu loomingulise entusiasmi

reanimeerimiskatse.”

Aktuaalsus

Maimiku arvates on sajandivanune tekst tänagi päevakohane. “Igihaljad teemad on siin kõik ilusti reas: loometöötaja kannatused, labased seltskonnaintriigid, PR-masina petumehhanismid, Eesti provintsliku koorekihi maailmaihalused, edukultus, väikerahva enesekuvand, kadunud poja tagasitulek, Mark Kalev Kostabi, Kristjan Taska, Raoul Kurvitz, eurovisioon, Welcome to Estonia bränd,” hindab Maimik.

Ka Marianne Kõrver tegeleb oma loos ennekõike “kunstimessiate” ja “geeniuste” teemaga, mis on tänases Eestis kahtlemata oluline. “Mind huvitab kõige rohkem see lõik, mis Vildel näidendis otseselt ei kajastu ehk mis toimus Saalepi kontserdil. See on kogu loo kulminatsioon, mille Vilde on ülbelt välja jätnud. Kuid seda ongi ehk täpsem kirjeldada visuaalsete väljendusvahenditega. Marcus Aurelius ütles kunagi, et kui tahad kuulsaks saada, siis pead enne sügavalt järele mõtlema, kes on need inimesed, kelle silmis sa tahad kuulsaks saada, ja millised need inimesed on. Mind huvitavadki need inimesed, kes võtavad omale õiguse kohut mõista kellegi geniaalsuse ja mittegeniaalsuse üle ning  “kunstimessiad”, kes presenteerivad end nii, et iga nende suvaline tegu omandab laval tähenduse.  Kuidas sünnib selline kunstimessias? Kas “geenius” on anne või õige käitumine?” küsib Kõrver.

Näiteks Jaak Kilmi lõik “Tabamata imest” on Leo Saalepi esitlemine kohalikule kultuuriüldsusele. “Üsna ilmekas episood Vilde näidendist, kuna see esindab näidendi keskset teemat - kohaliku kultuuriüldsuse messia-ootamist ja sellele ootusele vastava heerose loomist. Leo Saalepi väidetav rahvusvaheline läbimurre on kujundanud temast siinse kultuuriüldsuse silmis kauaoodatud Eesti kultuuri päästeingli. Kuid peagi selgub, et tegemist on konstrueeritud meediamulliga, mille taga on klaverikunstniku abikaasa PR talent.

Tegevuspaigaks on tänapäevane fotostuudio, kus seltskonnaajakirja jaoks pildistatakse Eestisse naasnud tuntud pianisti Leo Saalepit. Pianisti mänedžerist naine Lilli lavastab fotosid, kus pianist poseerib romantilise aktina kontsertklaveril,” kirjeldab Kilmi.

Tammiksaar oma loo keskset moraali paljastada ei taha. “Kui ma selle ära ütleksin enne kui film vaatajate ette jõuab, oleksin suisa loll! Siis ei jääks mulle piisavalt mänguruumi väitmaks kavatsetule risti vastupidistki. Enamik neist kes on “Tabamata ime” algupärase tekstiga tuttavad, peaksid teadma milles “kamm” on. Ma ei hakka seda siinkohal üle kordama.”

Filmi flirt teatriga

Kuna “Tabamata ime” sünnib teatriruumides, teatrinäitlejatega ja ka selle näitamiskohaks on Krahvi blackbox-saal, siis on selge, et tegu pole sisult ega vormilt klassikalise filmiga. Teatri ruumidega piirdumine on Maimiku sõnul üsna raske, aga “nagu räägib meile Dogma 95 kogemus - piirang avab tiivad inspiratsioonile”.

Kõrveri hinnangul on filmitegemine teatrile on stressivabam kui tavaline filmitegemine - on vähem institutsioone, kellele peab aru andma, on vähem kompromisse ja rohkem vabadust.

Raadi sõnul püüavad kõik režissöörid endale sisendada, et käesolev töö on midagi muud, kui tavaline filmitegemine. “Püüame ära unustada kõik halva ja tüütu, mis seostub nn. tavalise filmitegemise protsessiga, ja asendada selle kõige heaga, mida saab võtta teatrist. Saab näha, kas see on võimalik,” räägib Raat.

Arbo Tammiksaare arvates ei ole teatrifilm tavalisest millegi poolest erinev. “Teatrile filmi tegemine ei erine millegi poolest tsirkusele filmi tegemisest, mis omakorda ei erine tavalise filmi tegemisest. Filmi tehakse vaatajale ning loo jälgitavuse ja võimaliku uudsuse seisukohast ei tohiks olla määrav kas tellijaks või rahastajaks on teater või mõni fond. Tulse Luperi kohvrite sarnast privaattulevärki võivad endale lubada vaid ülerahastatud egomaniakid,” arvab ta.

Individualism

Hoolimata ühisest raamloost on režissöörid vastu võtnud otsuse teineteisega mitte eriti arvestada. Tammiksaare sõnul otsustati algul isiklikud ambitsioonid “Tabamata imele” kui tervikule ohvriks tuua, kuid mida enam aega edasi, seda selgemaks sai, et igaüks peab tegema eraldiseisva loo.

Marko Raadi sõnul on loo ühtsuse teemadel palju vaieldud. “Aga lõpuks on ju ikkagi nii, et: “Miski pole imetlusväärsem, kui tähistaevas mu pea kohal ja moraalikoodeks mu enda südames”,” tsiteerib ta üksteisega arvestamise küsimuse peale Kanti.