Praha biennaalist – Veneetsia kontekstis
Praha biennaal, kestab 16. septembrini. Veneetsia biennaal,
kestab 21. novembrini.
Kuigi 2007. aastal satuvad kokku kaks hiidu,
kord viie aasta tagant toimuv Kasseli “Documenta” ning 1895.
aastast toimuv järjekorras 52. Veneetsia biennaal, alustan siiski
Veneetsia biennaali Ida-Euroopa vastest, Flasharti väljaandja ja omaniku
Giancarlo Politi ja tema tšehhitarist elukaaslase Helena Kontova
(Flasharti toimetaja) käima lükatud Praha biennaalist, mis sel aastal
toimub kolmandat korda ja pürib suurimaks Ida-Euroopas toimuvaks
regulaarseks kunstisündmuseks.
Praha biennaal
angaaris
2005. aastal viisid erimeelsused Tšehhi
korraldajatega kahe sünkroonse biennaali korraldamiseni, nüüd on
ohjad kindlalt Politide ja nende palgatud abikuraatorite tiimi käes, kel
igaühel oma teema või teemakene kureerida. Kui mitte muud, siis
vähemalt on Praha kohaks, kus noorte ambitsioonikate ja
võimujanuste, valdavalt Ida-Euroopa tausta või sidemetega
kuraatorite armaada kätt saab proovida, enne kui edukamatele neist
rahvusvahelises showbisnises rollike pudeneb. Kuid midagi on maailmas muutumas
küll, me võime ekspositsioone vaadata ka kultuuride kreoolistumise
näidetena või võimujanuse metropoli katsena tulevasi
“turge” ja “seal liikuma hakkavaid potentsiaalseid
rahavooge” eos oma kontrolli alla saada. Teisalt on aga värske vere
juurdevool Euroopasse toimunud just kunstimaailma idapoole laienemise arvelt.
Politide tegevusel on jumet, missioonist nii tugevasti äriga seotud alal,
nagu rahvusvaheline biennaalitööstus on, ei ole vist mõtet
rääkida.
Kuni 16. septembrini Karlini
tööstusangaaris, suhteliselt Praha äärelinnas toimuv
messilaadse sisekujundusega suurnäitus ei olegi tegelikult nii mastaapne,
kui kataloogi põhjal võiks eeldada. Kolm rahvusvahelist
tippkunstnikku – Marina Abramovic, Vanessa Beecroft, Shirin Neshat
– on igaüks saanud personaalse videoboksi näitusel, kus
enamikku videotöid pidi vaatama A3-suuruselt või veel väiksema
formaadiga LCD-ekraanilt. Neljanda kutsutud erikülalise staatuses esines
Carla Accardi, Itaalia modernistliku taustaga pattern-painting’u old
lady.
Praha biennaali kaubamärk on maalikunst, täpsemalt
Ida-Euroopa oma, nii on ka sel näitusel korraldajate “Expanded
painting 2-le” reserveeritud keskne osa, kuid see on üllataval
kombel ka ekspositsiooni üks tüütumaid ja kõikuvama
tasemega osasid. Praha näitusepilt väljaspool biennaali –
praegu on seal väljas Leipzigist pärit uue maaligeeniuse Neo Rauchi
(sündinud 1960) esimene suur retrospektiiv ja isegi Martin Maineri
(sündinud 1959), veidi Schnabelist, Tapiesist, Fiona Raest või
kellest iganes mõjutatud ikonograafiliste toorlaenudega Tšehhi
maalikuulsuse ekspositsioon – mängis hüpliku kujundusega ja
formaatides ülitagasihoidliku maaliekspositsiooni biennaalil lihtsalt
üle.
Kui on huvitavat, nagu Dmitri Gutovi (1960)
käekirjalised tekstimaalid või Tina Furleri (1972)
ülemäkerdatud fotopannood, siis on see eksponeeritud väljaspool
maalikoridori. Hiina BizArti turismindust ja nüüdisaegset kunsti
siduv reklaamistend kohe alguses näitas rohkem, kui vaja oleks, aga just
nii see käibki, poliitilise ja rahandusliku aktsepti saanuna muutub
kõik, mis tahes radikaalsus ja “glocal” (globaalse ja
lokaalse ristand), vaid osakeseks globaalmajandusest ja rahvusvahelisest
turismiärist. Raske on nõustumata jääda biennaali
kriitikaga ühe eksponaadi, Vaclav Magidi enda message’ite tekstis
– Biennaal on suurim kaasaegse kunsti üritus T&sc
aron;ehhi vabariigis, kuid see annab vaid tunnistust
kunstiinstitutsioonide allakäigust sellel maal. Biennaal toob
Tšehhi kunstnikud rahvusvahelisse konteksti, kuid ainukesed, kes neid
selles kontekstis märkavad, on tšehhi kunstnikud ise.
Biennaal inkorporeerib rea iseseisvaid kuraatoriprojekte, kuid nende
projektide teemad on vaid rida tühje moodsaid loosungeid – jne
jne.
Balti mütoloogiad?!
Balti
mütoloogiate kaubamärgi all esinenud Merike Estna suht kehvakene maal
oleks kindlasti vajanud toetavat paarilist, miks Alice Kaselt oli
näitusele valitud aga just pliiatsiminiatuuride sari ja mitte mõni
maal, ei tea. Mark Raidpere Riia homoklubis üles võetud
“Andrei” peategelase naiivsevõitu pihtimus unistusest
ilusast elust ja kuulsakssaamisest (teame, et reaalsed šansid selleks on
õhkõrnad) võttis grotesksel kombel kokku kogu
näitusel lehvinud nutuse mentaliteedi, justkui olekski Ida-Euroopa puhul
tegemist puudega hööritava invaliidiga, kes vajab ekstra-hooldust ja
karku iseendaga hakkamasaamisel.
Ciprian Muresani (1977)
jennyholzerlik kinnitus seinal “Communism Never Happened” oli
nädalase eksponeerimise jooksul juba ühe tähe kaotanud, nii et
“never” oli muutunud“everiks”. Tšehhide
truudusekinnitus rahvusvahelisele modernistlikule liikumisele museoloogiliselt
representatiivse tagasivaate kaudu Tšehhi geomeetrilise maalikunsti ja
minimalistliku aktsionismi kuldaega –
kuuekümnendatesse-seitsmekümnendatesse –, millele sekundeeris
ülevaade Ida-Euroopa kineetilisest kunstist – omal kombel
üritasid ka need ekspositsioonid autosugestioonilise teraapiaseansina
sisendada võimatut – “kommunismi pole olnud”. On
olnud, teame me.
Veneetsiasse, õeke,
Veneetsiasse!
Kontrast Karlini angaaris ja Veneetsias
Giardinis või Arsenales nähtu vahel on just selline nagu 8 mm
kodukino ja Hollywoodi digitaalse laiformaadi vahel. (Kas kunsti puhul on
üldse moraalne rahast rääkida, kuulen ma juba sisetsensori
häält.) Kui Veneetsia biennaali korralduskulud ja honorarid
(rahvuspaviljonide panuseid siin arvestatud pole) ületavad 60 miljoni
dollari piiri, ja see kindlasti avaldab mõju kunsti
mõõtkavale ja esitlustehnikatele, lõppkokkuvõttes
ka kunsti kvaliteedile ja teostusele, siis see, et staarkunstnike (nagu Tracey
Emin) käsutuses on lisaks viietärnihotellile koos juhiga kiirkaater
kogu Veneetsias-oleku ajal, isiklikest abidest-sekretäridest
rääkimata, õnneks otsest mõju ekspositsiooni
kvaliteedile ei oma.
Tšehhide enda paviljon Giardinis, mis
ka mind suhteliselt külmaks jättis, mis aga kindlasti vaid
ruumikujunduslik ülesanne polnud, nagu Postimees oma lugejaid 16. juuni
raportis informeeris, oli Irena Juzova tehniliselt perfektse, Adolf Loosi
vaimus kavandatud ruumi lavastatud fiktiivse kaubamärgi – antud
juhul autori silikoonist kehajäljendite kui ülima ego-akti
materialiseerimine ja demonstreerimine. Fiktiivse, raha järele
lõhnava steriilse butiigi reinkarnatsioon mõjus pärast Praha
biennaali küll piisavalt kontrastselt.
Ja üldse, kui
Prahas räägiti maalikunsti domineerivast asendist, ja
näitusepildis ei pääsenud too hoopiski mõjule, siis
Veneetsias, kus Robert Storri kuraatoriprojekti algus ja peatelg Giardini
Itaalia paviljonis oli tervenisti abstraktsele maalikunstile pühendatud,
polnud retoorika tasandil tema äramärkimist nagu vajagi, maalikunsti
füüsiline kohalolu sellel biennaalil on niivõrd loomulik.
Ellsworth Kelly ja Robert Ryman, USA abstraktse minimalismi alustalad,
kes huumoriga pooleks n
-ö Eesti kunstivalikute sõela poleks iial läbinud, nagu vist
ka Gerhard Richteri võimas saalitäis uut helendatud koloriidis,
tehniliselt perfektset nüüdismaali, fikseerisid juba ammu
käimasolevat esteetiliste väärtuste jõulist naasmist
kunsti. Georg Bazelitzi plaaniväline ülesastumine Veneetsia
paviljonis, Giardini tagumises hoovis, verivärske, lõdvalt
abstraktse ja lõdvalt ekspressiivse monokroomse sarjaga oli märk
sakslaste jätkuvast laiutamisest nüüdismaalis.
Ja
muidugi 2007. aasta ekspositsiooni keskseim nael – Sigmar Polke veidi
dändilikus, lillakas-oliivikarva toonis sillerdav, pooltransparentsetele
aluskangastele maalitud viiemeetrise küljepikkusega hiigelsari Itaalia
paviljoni peasaalis, mida gurmaanid eri kellaaegade erinevate valgustega
imetlemas käivad. Veneetsia ongi suurte kunstitehingute toimumispaik, kus
muuseumid võistlevad hinnapakkumistega, tippkunstnike eest
sõlmivad diile aga broker’id. Nii napsas François Pinault,
luksuskaupade magnaat, kellele kuulub ka Palazzo Grassi, kogu Polke sarja (kuus
üksikmaali pluss triptühhon). Punta della Doganas kujundab aga
Jaapani arhitektuuriguru Tadao Ando spetsiaalse ruumi uues
nüüdiskunstikeskuses Polke maalidele – kunstniku sooviks oli,
et kogu sari lahutamatult Veneetsiasse jääks.
Biennaal kui kunstilaat
Kui Tracey Emin on teatanud
briti ajakirjandusele (Daily Telegraph) oma kunstitööde uueks
hinnavahemikuks 12 000 kuni 350 000 Inglise naela, skaala madalamasse otsa
jäävad ilmselt heliplaadikaanesuurused akvarellid ja
erootilis-ekspressiivsed joonistustesarjad, siis Kanada paviljonis
ülesastuva, Londonis resideeruva tõusva kunstniku David
Altmejdi taksidermistlike, eBayst ostetud topistest ja peeglikildudest
tehtud installatsioonide hinnad algavad kuuekohalistest numbritest (briti
ajakirjanduse andmeil), ja ta loodab nad Veneetsias kõik maha
müüa.
Kuni 1968. aastani oli biennaal teatavasti
ametlikult müüginäitus, kusjuures komisjonitulud läksid
biennaali korraldajatele. Radikaalsel ja mässulisel kümnendil sellest
praktikast loobuti, müük kolis kuluaaridesse. Sel aastal oli esimest
korda biennaali pressipäevadega sünkroonselt Veneetsias avatud ka
Cornice galeriide mess, kus ka Vartai galerii Vilniusest kohal oli, kuid
tippude tööd vahetavad endiselt omanikku biennaali
põhinäitustel. Ainult et kogu äritegevus toimub seltskondlike
ürituste ja ärilõunate meetodil, kuraatorite, vahendajate ja
diilerite õnnistusel. Läänemaailmas tähendab Veneetsia
biennaalil esinemine kunstniku jaoks tema rahvusvahelise turuhinna automaatset
tõusu.
Siinkohal on rõõm ära märkida
ka KURSI koolkonna saavutust, kes täiesti korralikus kommertsgaleriis,
vaevalt saja sammu kaugusel San Marco väljakust, asukoha ja ruumilahenduse
poolest Eesti ametlikust paviljonist ehk soliidsemalgi pinnal, tõsise
koolkondliku ülevaatenäitusega maha sai. KURSI on jälle asjadele
paremini pihta saanud – biennaal on avalikult kunstimaailma ärilise
poolega liitumas – ei ole häbiasi Veneetsias kas või niimoodi
esindatud olla.
Kas ennast britipoplikuks arendanud Marko
Mäetammel, kes sel aastal Eestit biennaalil esindab, õnnestub
rahvusvahelisele turule siseneda, seda näitavad lähikuud. Kõik
eeldused selleks tunduvad tal küll olevat.