Prantsuse pauktantsu mees, priskeima honorariga produtsent maailmas

David Guetta “Nothing But The Beat”
(EMI)

Heli, mida te kuulete veel enne selle arvustuse lugemist, tuleb sellest, et ma naeran. Mitte über-diskorist hüperprodutsendi David Guetta üle, vaid enda üle. Sest – ha-haa – vat see on küll nüüd see plaat, milleks kriitikut vaja ei ole. Sa kas tantsid või ei tantsi. Ja kas sa apolodeerid või trambid vihast jalgu, pole oluline, sest kuulda pole kumbagi.

Guetta on tehnoajastu vaste Jean Michel Jarre’ile, sest kõlaliste ühitamatuste kiuste seob neid mingi pompöösne messiaanlikkus. Teine neist otsis oma süntesaatoritega mingit pehmet kosmilist hõllandust, kuna aga Guetta liidab oma utoopiasse tantsimise ja heteroseksi ülepingutatud rituaalid. Muusikaliselt on siin oma point. Hiphop ja R&B hoidsid Ameerikas traditsiooniliselt klubirütmidest eemale, sest too maailm oli “liiga gay”. Nüüd aga võtab Guetta ette just mitmed nende žanrite juhtvokalistid (albumi teine disk on rohkem helipank, Guetta klubimiksingute tubasem ülevaade) ja tagab mastaapse orgia esimesest noodist viimaseni. Näiteks “Sweat” poleerib Snoop Doggi loomupärast kiima superheerose mõõtmeteni ning “I Just Wanna F” (sic!) lubab Timbalandil ja Dev’il vastastikku võrgutusvestlust põrgatada. See kõik on puhas muusikaline Viagra, hetero-normaalsus, mis on sedavõrd jäik ja forsseeritud, et tundub juba perversne. Selline seks ei vaja intiimsust, vaid kalkuleeritud stimulaatoreid – Ibiza, valgus-show, kokaiin, parfüümid, tüdrukud mikroseelikutes, sirgjoonelised harmooniad, vulgaarsed tämbrid ja muidugi biit-biit-biit.

See on stupiidne ja see on ebamoraalne, nõus. See on ka vastikult ultraprofessionaalne, sest isegi minu siivas ja korralik elu nelja seina vahel pole kaitstud selliste laulude massiivse, kuid hästi paigale naelutatud paatose eest nagu “Crank It Up” või “Titanium”. Plaat, mis räägib valjult ja palju, ei ütle aga kellelegi meist konkreetselt just siin ja praegu absoluutselt mitte midagi. Nothing…

…but the beat. 6