SININE LAGUUN: Imelise looduse ja värvigammaga pisikene lahesopp pakub puhast vaimusööki. Martin Hanson

“Minult saab kõike. Kala, kalapaate, turismireise, retsepte. Kõike. Minu nimi on Vikiga, “Viki, kes Jalutab Rannal”,” sõnab päikesest põlenud näoga, kuid kahtlaselt kilavate silmade ja avala naeratusega kalamees. Kilavad silmad ning õngekonksu otsas rippuv poolik maoraip lähendavad meid sedavõrd, et paar päeva hiljem sööme juba tema tagasihoidlkus majas Troux aux Bichesi eeslinnas õhtust.

Kõikide muude India ookeani saartega samasse liiki kuuluv Mauritius ei ole aga samasugune, kui on atollipärlid Maldiivid või Šeišellid. Mauritius on käre vabariik, mille ajalugu ja tänapäev on karmid nagu pronksiöö ja Kopli narkari igapäev.

Vargus on saarel suht tavaline. Röövimine noaga mitte nii väga, kuid pererahva une ajal villadesse ronimine ning kokkumäng kohaliku hacienda valitsejaga, kes peaks sind valvama ning sulle toeks olema, seevastu küll. Kui avastad une pealt kusele minnes, et sinu voodi  jalutsis või kapinurga taga varitseb tume kuju, kelle sooviks viia sinu raha ja uhkus, tuleb lihtsalt valida kahe tee vahel. Kas riskida noa neeru saamisega ning röövlil ilma pikemata suu veriseks lüüa. Või... elu kallimaks pidada ning oma vara anda. Üldjuhul juhtub küll aga üks asi, avastamise korral paneb röövel plehku, ning kohalikud vennad on kiired, kohe nii kiired, et kui neid rakendada, oleks Usain Boltile järgmisel MMil tugevaid vastaseid.

Mauritiuse saare avastasid 10. sajandil anno domini araablased, kes tulid meresõidul saarele tormivarju. Kui nad jätkasid oma teed, ununes saar sajanditeks, kuni ajani, mil 1507. aastal maabusid saarel portugallased, kes seda saart ka mitukümmend aastat oma valduses hoidsid, peaasjalikult ühe peatuspaigana teel Euroopast Indiani.

Edasi tulid Holland, Prantsusmaa ja Inglismaa. Prantsusmaa on see riik, mis saarele euroopaliku tsivilisatsiooni tõi. Prantslaste soovist omada India ookeanis pidepunkti sai Mauritius omale keele, kultuuri, kulinaarse traditsiooni ning olemuse. Kui inglased lõpuks kohale jõudsid ja ala endale vallutasid, juhtus midagi kummalist: anastaja jättis paika kõik eelmise allutaja tehtu.

Mauritiusel jäi kehtima prantsuse keel, olemasolnud riigikord, kulinaaria ning kõik muu.

Tänaseks ongi Mauritius prantslaste puhkuseparadiis, kus muid rahvaid vähem. Kulinaaria on segu kohaliku kreooli ning Prantsuse köögist. Mööda rannikut jalutades on igal sammul näha põlvini meres seisvaid mehi, kes pere toitmiseks ning eluspüsimiseks igapäevaselt kala püüavad. Meri on täis noota vedavate kaluripaatide müra ning kalaturud on igal teede sõlmpunktil.

Indiaani nimega kalamees pakub meile kohalikku kokre, hõbekokre. Kui tema tõstab pakkumise märgiks aia taga üles pisikese kalapoja suuruse kogre, vean mina sabapidi taeva poole 8kilose tuunikala. Lõikame fileed, pea ja saba lähevad kassidele. Keerame grilli imekuumaks ja maitsestame kala mõlemalt poolt soola, pipra ja tikka masala kastmega. Siis 20 sekundit tuld mõlemalt poolt ning ongi valmis. Paarist paksemast fileest lõikan ihutud noaga ilusad sashimilõigud, mida serveerin terava kastmega. Üks kala, palju rõõmu.

See on eurooplase mõtlemine: teha Mauritiusel grillkala ja jaapanipärast. Kas või eri kalasuppe tundub Mauritiusel kokku olevat umbes miljon. Ookeaniäärsetes riikides, kus mereannid – homaarid, langustid, krevetid, uimelised – on odavad ning ei sunni mõtlema järgmise kuu elatusraha kadumise peale, saab proovida ka muid huvitavaid asju. Kui meil tundub tuunikalast kastme tegemine raiskamisena, siis paigas, kus ki lo tuuni või krevette maksab sama palju kui meil doktori vorst, saab eksperimenteerida. Võimalik on langustiinide ja homaari keetmine pisukeste lisanditega ookeanivees või rannale tehtud lõkke veerel tuuni ja makrelli lõõmutamine tandoori masala-mee marinaadis. Külmas kohalikus kuivas ja hapus valges marjaveinis hautatud langustiinid – ikka võimalik.

Mauritiuse kahepalgelisus on ilmne ühiskonna alustalade juures. Bürokraatlikes linnaasutustes, politseijaoskonnas ning turul – eelkõige turul. Kuna prantslaste ja inglaste toodud tsivilisatsioon hakkab jupi jupi haaval “pahaks” minema. Inimesed on lodevad ning ühiskond ei arene. Tänavad on räpased, nendel kõndijad vaesed. Enamikku kaupu saab tarbida vaid pisukene eliit. Selle kõige kõrval on aga inimene õnnelik. Pere on terve, toit on laual, sõbrad head, ilm ilus. Enamasti.

Turul ringi liikudes jääb silma kummaline paradoks. Lihakarni uksest lendab mulle raudbetooni raskusega otsa kilojagu kärbseid ning lehk, mis ei viita kuidagimoodi sellele, et tegu on lihakarni ja mitte Auschwitchi laagri põletus­ahjuga. Kui suu- ja ninaklapiga sisenen, vaatab mulle vastu korrapäratu sisustusega räpane turuhall, milles rippuvad lihad, singid, vorstid ja muud rümbad on aga esmaklassilised. Kõrval asuvas kalahoones kordub sama.

Resümee on selline, et Mauritiusel on paigas oluline, paigas on printsiibid, mille kohaselt ei ole tähtis, palju sul on raha, mitu autot või kui suur elamine. Tähtis on elada hästi, õigesti ning ilma häbita. See, et vorm on s*tt, ei tähenda, et seda on sisu.