Prantsuspärased mereannid maakera kuklapoolel
“Minult saab kõike. Kala, kalapaate, turismireise, retsepte.
Kõike. Minu nimi on Vikiga, “Viki, kes Jalutab
Rannal”,” sõnab päikesest põlenud näoga,
kuid kahtlaselt kilavate silmade ja avala naeratusega kalamees. Kilavad silmad
ning õngekonksu otsas rippuv poolik maoraip lähendavad meid
sedavõrd, et paar päeva hiljem sööme juba tema
tagasihoidlkus majas Troux aux Bichesi eeslinnas õhtust.
Kõikide muude India ookeani saartega samasse liiki kuuluv Mauritius ei
ole aga samasugune, kui on atollipärlid Maldiivid või
Šeišellid. Mauritius on käre vabariik, mille ajalugu ja
tänapäev on karmid nagu pronksiöö ja Kopli narkari
igapäev.
Vargus on saarel suht tavaline. Röövimine
noaga mitte nii väga, kuid pererahva une ajal villadesse ronimine ning
kokkumäng kohaliku hacienda valitsejaga, kes peaks sind valvama ning sulle
toeks olema, seevastu küll. Kui avastad une pealt kusele minnes, et sinu
voodi jalutsis või kapinurga taga varitseb tume kuju, kelle
sooviks viia sinu raha ja uhkus, tuleb lihtsalt valida kahe tee vahel. Kas
riskida noa neeru saamisega ning röövlil ilma pikemata suu veriseks
lüüa. Või... elu kallimaks pidada ning oma vara anda.
Üldjuhul juhtub küll aga üks asi, avastamise korral paneb
röövel plehku, ning kohalikud vennad on kiired, kohe nii kiired, et
kui neid rakendada, oleks Usain Boltile järgmisel MMil tugevaid vastaseid.
Mauritiuse saare avastasid 10. sajandil anno domini araablased, kes
tulid meresõidul saarele tormivarju. Kui nad jätkasid oma teed,
ununes saar sajanditeks, kuni ajani, mil 1507. aastal maabusid saarel
portugallased, kes seda saart ka mitukümmend aastat oma valduses hoidsid,
peaasjalikult ühe peatuspaigana teel Euroopast Indiani.
Edasi
tulid Holland, Prantsusmaa ja Inglismaa. Prantsusmaa on see riik, mis saarele
euroopaliku tsivilisatsiooni tõi. Prantslaste soovist omada India
ookeanis pidepunkti sai Mauritius omale keele, kultuuri, kulinaarse
traditsiooni ning olemuse. Kui inglased lõpuks kohale jõudsid ja
ala endale vallutasid, juhtus midagi kummalist: anastaja jättis paika
kõik eelmise allutaja tehtu.
Mauritiusel jäi kehtima
prantsuse keel, olemasolnud riigikord, kulinaaria ning kõik muu.
Tänaseks ongi Mauritius prantslaste puhkuseparadiis, kus muid
rahvaid vähem. Kulinaaria on segu kohaliku kreooli ning Prantsuse
köögist. Mööda rannikut jalutades on igal sammul näha
põlvini meres seisvaid mehi, kes pere toitmiseks ning
eluspüsimiseks igapäevaselt kala püüavad. Meri on täis
noota vedavate kaluripaatide müra ning kalaturud on igal teede
sõlmpunktil.
Indiaani nimega kalamees pakub meile kohalikku
kokre, hõbekokre. Kui tema tõstab pakkumise märgiks aia taga
üles pisikese kalapoja suuruse kogre, vean mina sabapidi taeva poole
8kilose tuunikala. Lõikame fileed, pea ja saba lähevad kassidele.
Keerame grilli imekuumaks ja maitsestame kala mõlemalt poolt soola,
pipra ja tikka masala kastmega. Siis 20 sekundit tuld mõlemalt poolt
ning ongi valmis. Paarist paksemast fileest lõikan ihutud noaga ilusad
sashimilõigud, mida serveerin terava kastmega. Üks kala, palju
rõõmu.
See on eurooplase mõtlemine: teha
Mauritiusel grillkala ja jaapanipärast. Kas või eri kalasuppe
tundub Mauritiusel kokku olevat umbes miljon. Ookeaniäärsetes
riikides, kus mereannid – homaarid, langustid, krevetid, uimelised
– on odavad ning ei sunni mõtlema järgmise kuu elatusraha
kadumise peale, saab proovida ka muid huvitavaid asju. Kui meil tundub
tuunikalast kastme tegemine raiskamisena, siis paigas, kus ki
lo tuuni või krevette maksab sama palju kui meil doktori vorst, saab
eksperimenteerida. Võimalik on langustiinide ja homaari keetmine
pisukeste lisanditega ookeanivees või rannale tehtud lõkke veerel
tuuni ja makrelli lõõmutamine tandoori masala-mee marinaadis.
Külmas kohalikus kuivas ja hapus valges marjaveinis hautatud langustiinid
– ikka võimalik.
Mauritiuse kahepalgelisus on ilmne
ühiskonna alustalade juures. Bürokraatlikes linnaasutustes,
politseijaoskonnas ning turul – eelkõige turul. Kuna prantslaste
ja inglaste toodud tsivilisatsioon hakkab jupi jupi haaval “pahaks”
minema. Inimesed on lodevad ning ühiskond ei arene. Tänavad on
räpased, nendel kõndijad vaesed. Enamikku kaupu saab tarbida vaid
pisukene eliit. Selle kõige kõrval on aga inimene õnnelik.
Pere on terve, toit on laual, sõbrad head, ilm ilus. Enamasti.
Turul ringi liikudes jääb silma kummaline paradoks. Lihakarni
uksest lendab mulle raudbetooni raskusega otsa kilojagu kärbseid ning
lehk, mis ei viita kuidagimoodi sellele, et tegu on lihakarni ja mitte
Auschwitchi laagri põletusahjuga. Kui suu- ja ninaklapiga sisenen,
vaatab mulle vastu korrapäratu sisustusega räpane turuhall, milles
rippuvad lihad, singid, vorstid ja muud rümbad on aga esmaklassilised.
Kõrval asuvas kalahoones kordub sama.
Resümee on
selline, et Mauritiusel on paigas oluline, paigas on printsiibid, mille
kohaselt ei ole tähtis, palju sul on raha, mitu autot või kui suur
elamine. Tähtis on elada hästi, õigesti ning ilma häbita.
See, et vorm on s*tt, ei tähenda, et seda on sisu.