Kirjanik Urmas Vadi värske romaan „Ballett­meister“ esitab nägemuse salaoperatsioonist, mille eesmärk oli vabastada president Konstantin Päts Kaasani vangla vaimuhaiglast ning toimetada ta Šveitsi Eesti eksiilvalitsust juhtima. Urmas Vadi küsitles Priit Hõbemägi.

Urmas Vadi, ehkki sinu romaanis toimub hulk väga ebatõenäolisi sündmusi, mõjuvad need äärmiselt usutavatena. Mõni nimetakse seda haiglaseks fantaasiaks. Kuidas sa selle peale tulid, mis andis kirjutamisele tõuke?

Tõuke andis mulle ­Peeter ­Tammisto, kes tahtis teha filmi. Tal oli käsikiri, mille kallal oli pikalt pusinud. See rääkis mehest, kes läheb Siberisse, et ära tuua üks eesti naine ja tal on selleks valedokumendid, ühe tantsija dokumendid. Peeter oli oma stsenaariumiga puntras ja küsis, kas ma tahaksin temaga koos kirjutada. Lugesin teksti ja sain aru, et ei taha. Aga enne, kui ma Peetrile hakkasin seda ütlema, turgatas mulle pähe, et kui juba minna Venemaale, siis just neljakümnendal aastal, kui Eesti on äsja okupeeritud; ja kui kedagi vabastada, siis Konstantin Pätsi, ja kui on juba tantsija dokumendid, siis võiks ka tantsida, võiks olla neljast mehest koosnev salajane rahvatantsurühm, kes tegelikult pole elu sees tantsinud. Ning nende tantsijate rahvariiete mustrite sisse on peidetud president Konstantin Pätsi jaoks vajalikud koodid. Peetrile see mõte meeldis väga, leppisime kokku, et mina kirjutan täiesti uue loo ja tema on režissöör, aga kahjuks filmi sellest ei saanud.

Avalehele
0 Kommentaari