President pole rahva mure

Tänavu valis Eesti eurolaulu esimest korda rahvas. Valis hoopis teise laulu, kui professionaalid oleks valinud.

Juba tükk aega ajab Res Publica ja ehk veel  mõni ühte joru: presidendi valigu rahvas. Justkui nad ei teaks, et Eesti on parlamentaarne vabariik, mida valitseb valitsus ja mitte president. Mõne päeva eest avaldas meie president tagasihoidlikku arvamust eurosaadikute nimekirjade suletuse või avatuse kohta ja kohe kukkus Keskerakond kurjustama, et kuidas ta tohib sisepoliitikasse sekkuda.

Niisiis on president meie põhiseaduse järgi esindusfiguur, kes toodab eestlaste imagot välismaade tarvis. Järelikult pole mingit tarvidust rahvast koormata kodanikkonda presidendi, kellest nende elus miski ei sõltu, valimisega. Kas saab Lennart Meri sellest rahvalähedasemaks või Arnold Rüütel sellest rahvakaugemaks, et teda valib rahvas?

Presidendi valigu välismaa spetsialistidest kokku pandud zhürii, need, kes teavad millist imagot on vaja Eestile toota. Valigu need, kellega ta peab hakkama asju ajama. Välisriikide poliitikakorüfeed teavad ju kõige paremini, keda nad näha tahavad ning mis Eestile hea on. Loomulikult olgu valijateks meie vanad sõbrad: Max Jakobson, Ufe Ellemann-Jensen, Carl Bildt, Strobe Talbott, Valery Giscard d´Estaigne, Günther Vereugen, Jesse Helms ning ainult äärmise vajaduse korral ka Ephraim Zuroff. Ega Tony Blaire´i ei saa ka kutsumata jätta ning kindlasti kuluks ära paar esindajat Euroopa kuningakodadest.

Ja kui meie president neile pärast ei peaks sobima, on neil kiruda ainult iseennast.

Kalev Kesküla