Priit Hõbemägi, Eesti Ekspressi peatoimetaja

Raamat, milleta lapsepõlv ei oleks täielik?

Lapsepõlv on nii veniv mõiste, et ühte raamatut ei ole võimalik välja tuua. Aga sinna kuulusid kindlasti "Puujalaga katk" ja "Eesti rahvanaljandid". Neid lugesin lõputult üle, esimene oli omas ajas ka väga moodsa kujunduse ja illustratsioonidega (Heldur Laretei linoollõiked). See kõik kasvas üle ohjeldamatuks sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt" lugemiseks ja seejärel tulid reas juba enam-vähem kõik Eestis välja antud raamatusarjad koduses suures raamatukogus. Millele järgnes omakorda ohjeldamatu "Loomingu raamatukogu" teoste ja tõlkekirjanduse neelamine1970-80ndatel, mis vaheldus kümme aastat järjest kestnud ingliskeelsete paberbackide lugemisega. Eks ma umbes kolmekümnenda eluaastani kestnud pideva lugemise viljade peal siiamaani elan...

Millise raamatu kaanele tahaksid autori nime asemel kirjutada iseenda oma?

Heade raamatutega on nagu hea muusikaga - seda kuulates või lugedes tajud, et omad mõtted ja tunded kajavad vastu nii, nagu oleks ise soovinud neid väljendada. Lugesin kevadel ja suvel läbi viis Haruki Murakami romaani (suur tänu Kätlin Kaldmaale Eesti Päevalehest!) ja sattusin üsna nende mõju alla. Salapärane, võluv, uimastav maailm; karge ja muinasjutuline, samas ka jõhkralt reaalne. Jah, kirjutaksin oma nime Murakami mõne romaani kaanele. Ei tea, aga millisele, sest neli Murakami romaani on veel lugemata!

Mis raamatut ei raatsiks isegi parimale sõbrale välja laenata?

Kusagilt lugesin mõttetera: "Ainult loll annab talle laenatud hea raamatu vabatahtlikult tagasi". Ma ei usu, et mu sõprade hulgas on lolle, aga millegipärast on nad raamatud alati korralikult tagasi toonud. Minu meelest on CD-de omastamine hoopis levinum ja raskemini tagasi pööratav. Jah, kelle käes on minu Frank Zappa plaat "Joe's Garage. Act I, II & III"?! Ma laenaksin kõiki oma raamatuid parimatele sõpradele, sest sellepärast nad ju ongi sõbrad, et nendega parimaid asju jagada. Ja kui ei too tagasi, siis eks ma laenan midagi vastu!