Foto: Ingmar Muusikus

Ajal, mil ajakirjandus ja arvamusliidrid mõistsid hukka kriminaalide massivärbamise IRLi ja vaatasid rahuloluga pealt nende välkkiiret väljaviskamist avalikkuse survel, tekkis Twitteri avangardi hulgas põnev küsimus: kas kurjategijate väljaheitmine erakonnast rikub nende õigusi? Mis alus on neid erakonnast välja heita või keelduda nende vastuvõtmisest, kas neile ei laienegi samad õigused, mis teistele inimestele?

Terve mõistusega inimesele on selge, et erakonnale, kus “istuvad” kurja­tegijad, oma häält anda ei tasu. Aga mis siis, kui kurjategijad ise erakonda(desse) astuma hakkavad?

Siin on terve hulk põnevaid probleeme juristidele, inimõiguslastele ja nendele kolmandatele asjameestele ja ‑naistele, kes areneva heaoluriigi tingimustes õiguste juuksekarva lõhkiajamisest endale leivatöö on teinud. Kas näiteks IRLi põhikirja seitsmenda peatüki esimene punkt, mis ütleb, et erakonna liikmeks ei saa võtta isikut, kes kannab kriminaalkaristust, pole mitte nende isikute suhtes diskrimineeriv? (Samal ajal näiteks Reformierakonna põhikiri sellist sätet ei sisalda.)

Kas kurjategijad saaksid luua oma erakonna? Riigikogu valimise seadus ütleb, et keelatud on sellised “… erakonnad, kelle eesmärgid või tegevus on suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele või on muul viisil vastuolus kriminaalvastutust sätestava seadusega”. Nii et kui uks pole lahti, siis pole see ka igatahes mitte lukku pandud.

Aga kui kurjategija tahab kandideerida või hääletada? Eelmainitud seadus ütleb, et “hääletamisest ei võta osa isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust”. Ka Riigikogu liikmeks ei või kandideerida isik, kes on “kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust”.

Ometi sai üks süüdimõistetud kinnipeetav kevadel Tallinna ringkonnakohtult valimisõiguse. Justiitsministeerium küll kinnitas, et see õigus ei laiene automaatselt teistele kinnipeetavatele. Sama kohtuotsus väitis, et Riigikogu pole valimisseadust viinud vastavusse Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Aga see viimane nõuab, et vangide valimisõigust parlamendi valimistel ei tohi piirata lihtsalt niisama, heast peast ja eranditeta. Nii et sel rindel on ooda­ta uudiseid.

Asjale keerab vindi peale see, et kirikuõpetaja ja IRLi eelmise aukohtu esimees Avo Üprus on mees, kes pole oma kriminaalset minevikku ja ümberkasvamist varjanud, on sellest koguni (ilu)kirjutanud ning leidnud andeksandi nii avalikkuse kui ka Jumala silmis. Üpruse puhul on selge, et inimene on oma patte kahetsenud ja nende heastamise nimel ennastsalgavalt tööd teinud. Kas siis võiks seda keelata teistele? Ja kui nii, siis millistel alustel?