Priit Hõbemägi: Mis maksab nõiajook?
Inimestel elu igav,
haldjail hallivõitu.
Nõia elul, sel on võlu,
laskem luuasõitu!
Teiste mured meile kama,
klõbistame sõrgu.
Aga pärast maiset jama
põrutame põrgu!
(Enn Vetemaa / Ülo Vinter)
Ühel päeval paar nädalat tagasi märkasin hämmastusega, et mitu suurt Eesti väljaannet avaldasid nagu kokkulepitult pikki lugusid selgeltnägijatega. Hoogu lisas neile ka üks naistele mõeldud nädalaleht, mis oli samuti selgeltnägija oma esikaanele pannud. Eespool mainitud väljaanded olid oma “kangelased” tõstnud lausa lehe sisu reklaamide auväärsele kohale. Tavaliselt väljaanne ei pane kaanele teemasid, millesse ise ei usu, sest see oleks lugeja petmine. Nii et see pole vähetähtis asjaolu – esikaane või sisureklaami keskne element kannab alati endas ka väljaande keskseid väärtusi: esile tõstetakse neid teemasid, mis on toimetusele tähtsad ja millele soovitakse tähelepanu tõmmata.
Püüdke nüüd järgmiseks ette kujutada toimetuse koosolekut, kus arutatakse, mis on suuretiraažilise ajalehe olulisemad teemad, mida rahvale ette kuulutada. Ja ma ei suuda kujutleda, et keegi tõstab seal käe ja ütleb – meie tänase väljaande (mille sisu kallal on vaeva näinud umbes poolsada inimest ja nendest omakorda vähemalt pooled kõrgema ajakirjandusliku haridusega) kõige olulisem artikkel on Suur Intervjuu Selgeltnägijaga! Ning et sellele teemale tuleb ilmtingimata lugejate tähelepanu pöörata ja seetõttu kogu lehenumbrit selle teemaga turundada. Ning peatoimetaja noogutab: jah, tõesti, see on meie kollektiivse ajakirjandusliku pingutuse tippsaavutus! (Oh, andke armu…)
Et sellist jampsi toimetuse koosolekul siiski ei sünni, sellel peale ma just mürki võtta ei julge, aga enam-vähem kindel olen küll. Niipalju ma oma endisi ja praegusi ajakirjanduslikke kolleege ikka tunnen, et nad nii segast panema ei hakka. Aga miks siis vohab selline ebausu propageerimine?
Järelikult on mingid muud põhjused. Esimene võiks olla toimetuse arvamus, et lugeja on loll ega saa millestki aru. Seda väljendab lause: “Aga nõiad ja selgeltnägijad müüvad ju!” Järelikult – lugejad pole võimelised ära tundma täiemõistuslikku ajakirjandust (nt poliitika, majandus, kultuur jms) ning neelavad künast vahet tegemata seda rokka, mida sinna valatakse. Teine variant on see, et toimetusel on lugejast lihtsalt kama. Pappi tuleb teha, vaat mis! (Viisakam versioon: leheturul valitseb hirmus konkurents, et vähegi ellu jääda, selleks tuleb kasutada kõiki vahendeid.)
Kolmas võimalus on, et eesti lugeja on kahestunud. Üks pool lugejast loeb valimistest, poliitikast, majandusest, meelelahutusest, aga teine pool neelab nõialugusid. Kuidas muidu seletada fakti, et üks ja sama väljaanne avaldab asjatundlikke analüüse põllumajandusest ja maaelust ning samas müüb oma lugejatele raamatusarja, kus on teoseid unenägude seletamisest, numeroloogiast, käejoonte vaatamisest ja inglitest! Ning mida iseloomustatakse sõnadega “tarkus” ja “sügavasisuline”…