Püüdke nüüd järgmiseks ette kujutada toimetuse koosolekut, kus arutatakse, mis on ­suuretiraažilise ajalehe olulisemad teemad, mida rahvale ette kuulutada. Ja ma ei suuda kujutleda, et keegi tõstab seal käe ja ütleb – meie tänase väljaande (mille sisu kallal on vaeva näinud umbes poolsada inimest ja nendest omakorda vähemalt pooled kõrgema ajakirjandusliku haridusega) kõige olulisem artikkel on Suur Intervjuu Selgeltnägijaga! Ning et sellele teemale tuleb ilmtingimata lugejate tähelepanu pöörata ja seetõttu kogu lehenumbrit selle teemaga turundada. Ning peatoimetaja noogutab: jah, tõesti, see on meie kollektiivse ajakirjandusliku pingutuse tippsaavutus! (Oh, andke armu…)

Et sellist jampsi toimetuse koosolekul siiski ei sünni, sellel peale ma just mürki võtta ei julge, aga enam-vähem kindel olen küll. Niipalju ma oma endisi ja praegusi ­ajakirjanduslikke kolleege ikka tunnen, et nad nii segast panema ei hakka. Aga miks siis vohab selline ebausu propageerimine?

Järelikult on mingid muud põhjused. Esimene võiks olla toimetuse arvamus, et lugeja on loll ega saa millestki aru. Seda väljendab lause: “Aga nõiad ja selgeltnägijad müüvad ju!” Järelikult – lugejad pole võimelised ära tundma täiemõistuslikku ajakirjandust (nt poliitika, majandus, kultuur jms) ning neelavad künast vahet tegemata seda rokka, mida sinna valatakse. Teine variant on see, et toimetusel on lugejast lihtsalt kama. Pappi tuleb teha, vaat mis! (Viisakam versioon: leheturul valitseb hirmus konkurents, et vähegi ellu jääda, selleks tuleb kasutada kõiki vahendeid.)

Kolmas võimalus on, et eesti lugeja on kahestunud. Üks pool lugejast loeb valimistest, poliitikast, majandusest, meelelahutusest, aga teine pool neelab nõialugusid. Kuidas muidu seletada fakti, et üks ja sama väljaanne avaldab asjatundlikke analüüse põllumajandusest ja maaelust ning samas müüb oma lugejatele raamatusarja, kus on teoseid unenägude seletamisest, numeroloogiast, käejoonte vaatamisest ja inglitest! Ning mida iseloomustatakse sõnadega “tarkus” ja “sügavasisuline”…

Mis see nõiajook siis maksab? Pikas per­spektiivis on selle hinnaks lugeja usalduse kaotamine.