Põhjus, miks seriaal “Teadmata kadunud” minu jaoks maruigav on, peitub kümneaastaselt loetud Vahtang Ananjani romaanis “Pantrikuru vangid”. Nõukogude noortekirjanduse klassika vapratest armeenia pioneeridest karmides mäestikutingimustes. Loodus hoiab vangis. Nurga taga hiilib armutu panter. Inimtühjas mäekurus on kahtlane jalgrada, mis viib saladusliku koopani. Toituda tuleb nahkhiirtest. Argpüks Sarkiss, käsutaja Ašot, naljahammas Gagik, habras tüdruk Sušik jne. Intriigid, saladused, meeleheide, lootus... Tegite järele, ABC telekompanii.


Parim enne-und-raamat, mille võib kas või kaissu võtta?


Kindlasti “Kevade”. Sügiseti on hea lugeda esimesi peatükke, kus kooliaasta alles algab ja hommikud lähevad porisemaks ja pimedamaks. Arnole saab selgeks, et Teele ei taha teda. Detsembris mõjuvad väga südamlikult jõuluaega kirjeldavad leheküljed. Kriimustatud hingega poisike saab kingiks viiuli. Kevadväsimuse aga pühivad eemale jõeäärsed lahingud kirikumõisa poistega ning köstri kapsaaia tuksikeeramine. Kuni ongi käes “lilled, heinamaa... päikesepaiste”.


Mis raamatu lugemise teeksid kohustuslikuks igale eestlasele?


Midagi täiesti uuest ooperist. David Bornsteini “Kuidas muuta maailma? Sotsiaalsed ettevõtjad ja uute ideede jõud”. Ja pärast lugemist asuda kaasa elama meie sotsiaalsetele ettevõtjatele, eriti noorteprogrammidele SINA ja Noored Kooli. Nähtav osa Eesti kodanike uuest põlvkonnast suudab hämmastada. Meie õnn on see, kui tunneme neid ja püüame olla nende väärilised.