07.03.2008, 00:00
Priit Kruus
Vanalinna Hariduskolleegiumi kirjandusõpetaja
Oh-mul-on-selle-raamatuga-nii-lahedad-mälestused?
Põhjus, miks seriaal “Teadmata kadunud”
minu jaoks maruigav on, peitub kümneaastaselt loetud Vahtang Ananjani
romaanis “Pantrikuru vangid”. Nõukogude noortekirjanduse
klassika vapratest armeenia pioneeridest karmides mäestikutingimustes.
Loodus hoiab vangis. Nurga taga hiilib armutu panter. Inimtühjas
mäekurus on kahtlane jalgrada, mis viib saladusliku koopani. Toituda tuleb
nahkhiirtest. Argpüks Sarkiss, käsutaja Ašot, naljahammas
Gagik, habras tüdruk Sušik jne. Intriigid, saladused, meeleheide,
lootus... Tegite järele, ABC telekompanii.
Parim
enne-und-raamat, mille võib kas või kaissu võtta?
Kindlasti “Kevade”. Sügiseti on hea lugeda
esimesi peatükke, kus kooliaasta alles algab ja hommikud lähevad
porisemaks ja pimedamaks. Arnole saab selgeks, et Teele ei taha teda.
Detsembris mõjuvad väga südamlikult jõuluaega
kirjeldavad leheküljed. Kriimustatud hingega poisike saab kingiks viiuli.
Kevadväsimuse aga pühivad eemale jõeäärsed lahingud
kirikumõisa poistega ning köstri kapsaaia tuksikeeramine. Kuni ongi
käes “lilled, heinamaa... päikesepaiste”.
Mis raamatu lugemise teeksid kohustuslikuks igale eestlasele?
Midagi täiesti uuest ooperist. David Bornsteini
“Kuidas muuta maailma? Sotsiaalsed ettevõtjad ja uute ideede
jõud”. Ja pärast lugemist asuda kaasa elama meie
sotsiaalsetele ettevõtjatele, eriti noorteprogrammidele SINA ja Noored
Kooli. Nähtav osa Eesti kodanike uuest põlvkonnast suudab
hämmastada. Meie õnn on see, kui tunneme neid ja püüame
olla nende väärilised.