Priiuse aastapäeval

Ekstaatiline vaimustus, mis lõõskas 1988. aasta suvekuumuses lauluväljaku öölaulupidudel, oli eestlaste kogemustele midagi uskumatut ja enneolematut. See oli pigem Rio karneval kui viiskümmend aastat terrori ja surve all end maadligi surunud rahva hingeväljendus. Kuid teisalt võib ollagi nii, et just selle poolsajandi ahistusest pääsemine võimendas vabaduse saabumise aimduse millekski palju enamaks kui rõõmuks. Vabadus tuleb! Me võidame!

Aga kui see kauaigatsetud vabadus lõpuks käes oli, siis nägin 20. augusti 1991 keskööl Toompealt koju minnes rõõmust möirgavate rahvahulkade asemel vaid ühtainust meest, kes vaikides laternaposti kõrval seisis.

Ja ei olnud Tallinna tänavapilt teistsugune ka esimese priiusepäeva hommikul, mistõttu eestlaste õnnemöllu jäädvustama tõtanud Soome telereporterid hõredate jalakäijatega raekoja platsil nõutult käsi laiutasid ja küsisid hämmeldunult: “Miks siis eestlased ei pidutse?”

Jäin neile vastuse võlgu.

Kas avaldus sellises leiguses midagi eestlastele ürgomast? Midagi sellist nagu Juhan Liivi lookeses “Peipsi pääl,” kus röögatuse “Jaak, kurat, jalad juba põhjas!” järel ununesid otsemaid Issanda poole hüütud sõnad ja maksvusele pääses jälle maine elu koos kümne käsu rikkumistega. Ju vist nõnda oli ka 21. augustil, sest mis sa ikka enam hõiskad ja laulad, kui pihus on nii tuvi kui ka varblane. Targem on nad nüüd mõne loomakaupmehe juures rahaks teha. Ja üleüldse, mis selles vabaduses siis erilist on? Padaje seda ei pane. Tavaline värk.

Astusin samal hommikul Kuku kohvikusse, et Eesti auks pits konjakit tõsta ning ehk ka mõne tuttavaga rõõmu jagada. Kui vajalik rituaal oli sooritatud ja kohvikus olevad daamid mind kallistama tõttasid, märkasin baarileti ääres üht võõrast isandat, klaas Red Labelit ees ja selle kõrval avatud paks tengelpung, mis pakatas dollaritest ja rubladest. Isand vaatas mind tuima kalapilguga ja tegi siis suu lahti: “Ah see oled sina! Ma kuulsin jah, et sa eile siin Vabaduse platsil midagi mölisesid!”

Mölisemine oli kõne, mille ma pidasin Ülemnõukogu dramaatilise istungi vaheajal toimunud Rahvarinde meeleavaldusel, kus survestati Ülemnõukogu lõpuks ometi vastu võtma Eesti Iseseisvusotsust.

Isanda päevakajaline repliik tõi mu maa peale ja ma taipasin, kes on Eestis tegelikud võitjad.

Nõnda juhtuski.

Eesti võitu oskasid ja suutsid kõige oskuslikumalt ja nobedamalt ära kasutada küünikud, jõhkardid ja tundetud külmkõhud, tehes seejuures seda mitmeid kordi tulemuslikumalt kui normaalsete käitumistavadega seaduskuulekad kodanikud. Ent samas tuleb ka tõdeda, et neile esijõmmidele kuulub igavene au olla esimeste kivide ladujaks Eesti kapitalismi vundamenti, mis ju kestab tänaseni ning sellelt vundamendilt peame varsti sirutuma ELi liputähtede poole särava kristalltornina Euroopa viie jõukama riigi seas.

Mis aga vabadusse puutub, siis sealtpeale on Eestis temaga toimetatud nagu mingi asjandusega, mis ei oma ei aatelist ega muud argiprügist üle ulatuvat väärtust, vaid mis on lihtsalt võimalus riiki petta, vihkamist levitada, loodust prügimäeks muuta, teisi inimesi sõnasolgiga üle kallata, meediat ja kunsti labasusse ning tühisusse uputada, inimlike põhiväärtuste asemel mölaklust eelistada jne.

Äsjaöeldu pole virisemine, vaid jahe konsta teering teadmises, et kui juba punavõimu jälkused suutsime üle elada, siis saame hakkama ka jõmluse ajutühjusega.

Ent üks pidupäevasõnum avalikkusele peab sisaldama ka midagi läbinisti positiivset ja argitasandilt ülevamate sfääride poole tõstvat. Meenutagem koos vabadusega kaasa antud väga olulist kingitust.

20. augusti 1991 Iseseisvusotsusega me pesime oma hingelt 1939.-40. aasta argpüksliku alistumise häbi. Me raputasime oma sunduslikult küürult maha mineviku kibeduste taaga ning saime selja normaalselt sirgu ajada. Võiduga, mis meie ja teiste alistatud rahvaste mitme aasta pikkust võitlust kroonis ning mida kaunistas tohletanud punakoletise upakile vajumise nägemise rõõm, ei taastanud me üksnes oma iseseisvuse, vaid saime ka iseendiks.

Esialgu ei suuda seda rõõmu häirida ka teadmine, et muinasjutukoletiste taassünni kombel ilmutab ka punane elukas KGB võlujookide toel elluärkamise märke. Küll aga kohustab see meid uuesti tõsiselt mõtlema oma vabadusele, millel pole ju mingit igavikulise kestvusega kasutusgarantiid. Oleneb ju eelkõige meist endist, kas õlle ja autode ihalemise kõrval jagub eestlaste südameis ruumi ka armastusele Eesti vastu. Sellest armastusest sõltub meie püsimajäämine või ajalootuultesse tolmuma hajumine.

Täna aga tundkem end võitjatena ja nautigem sellega hinges kaasnevat imelist õnnestavat ja kerget olemist.