Prillidega ingel või palvetav mesilane?
Rannap on palju lahkem kui teleturg – lausa igale detailile järgneb „aga see pole veel kõik“. Seekord kontsertklaver Oleviste altari ees, looduslähedases toonis tiibadega frakk pianisti seljas, televiisorid kiriku seintel, ettekandes efektid kõrvale ja silmale, romantilise kunstniku müüdi elustumine ja (klassikalist) muusikat seinast seina. Räppi tõesti ei olnud, aga Joplinit kuulsin vähemalt mina kirikus esimest korda ja see osutus päris positiivseks pühakojahuumoriks.
Kes vähegi vastu võtta tahab ja suudab, selle aadressil oli Rannapi kava – Mozart, Liszt, Beethoven, Chopin jt – nutikas klassikapropaganda, milles missioonitunne ja turustrateegia käivad ideaalselt käsikäes. Inimene kuulab ilusaid meloodiaid ja saab soovi korral ühtlasi teada, millise klassiku lugu tema mobiiltelefonis kõlab. Naudib efektset ülikiiret sõrmeliikumist ja saab otse elus näha raamatust loetud või filmis nähtud romantilise kunstniku stereotüüpi: virtuoos sõidab mööda maad ringi, vaimustab rahvast, läheb ekstaasi ja on nagu kusagil mujal ära. 19. sajandi maitse keelele. Ja veel üks positiivne külg – Rannap tuletab meelde, et elus on võimalik kuulata ka vaikselt vaikset muusikat.
Akustilises mõttes on klaveri mängimine kirikus ohtlik. Mängitud helid sulavad kergesti üksteisest eristumatuks massiks, väikesed ilmekad motiivid upuvad kuminasse. Oletan, et Rannap oleks kontserdisaalis mitut teost palju kiiremas tempos esitanud, aga oleks ta näiteks Mozarti „Türgi marsis“ suurema kiiruse üles võtnud, jõudnuks enamikuni majatäiest kuulajatest ainult helisev mannapuder. Kontserdi esimest lugu, Griegi „Trollide marssi“ kuulates tundusid vähemalt minu istekohal klaver ja kiriku akustika kokkusobitamatud. Trollid marssisid kõminal hunnikusse.
Mida lugu edasi, seda rohkem mulle tundus, et Rannap kombineerib klaveri ja oreli mängutehnikaid ning klahvitunnetust. Kõrge register ja aeglases tempos lood seadsid helide iseseisvumisele muidugi vähem tõkkeid ega sulanud kõrvale eristamatult kokku. Hästi kõlasid Olevistes ka virtuoossed romantismiajastu sillerdused (Liszti puhul näiteks), aga eks needki olid rohkem kõrge registri mängumaa. Ja Tšaikovski nostalgilises „Oktoobris“ oli jälgitav kogu häälte omavaheline suhtlus, rääkimata pianisti enda poolt ilusasti välja kuulatud Schumanni „Unistuse“, Liszti „Armuunelma“ või Debussy „Kuuvalguse“ kenadusest. Sinna kõrvale ilmus natuke hulpivaid ujumeloodiaid, kirikuruumis õelalt kauaks õhku jäävaid teoseväliseid noote ja mõni lugu, milles ei leidnud suurt mõtet sees olevat. Nojah, ringi vaadates ei tundunud näiteks Scarlatti sonaat sellele publikule kuidagi eluliselt vajalik, aga silmnähtavalt meeldis Rannapi koreograafia loo lõpus. Pöördega püsti hüppamine, näpp selja taga ikka veel klahvil kinni.
„Uus klaver tuleb külla“ on nüüdisaegne populaarprofessionaalne multimeediaprojekt. Sealjuures publiku osalusega, sest vaatamata kirikuõpetaja palvele helisesid ikka mobiilid. Schuberti ajal tuli ilmselt kellelegi taevast sõnum ja Beethoveni „Eliise“ kostis kärsitu fänni aparaadist juba eelneva loo ajal. Televiisorid olid väga praktilised, sest Rannapiga arvestamata ehitati ammusel ajal kiriku keskele sambaid ja paljudelt kohtadelt polnud esinejat näha. Peale selle on telekas ju meile kõigile nii armas ja hingelähedane, teeb kiriku kodusemaks ja kunsti on sellest vaadata loomulikum kui mingis akadeemilises ruumis. Sügavalt klaveriusklik Rein oma tiibadega frakis vaatas aplausi ajal kokku pandud kätega ekraanidelt vastu nagu paljundatud ikoon. Põhiküsimus on, kas ta oli prillidega ingel või palvetav mesilane.
Anneli Remme
