Primavera Sound: haridusliku kallaku ja vaba olekuga rock-festival
Ma ei ole festivali-usku inimene. Festivali-turism tundub mulle selles eas liigse ebamugavuste trotsimisena (muda, telgid, pesurennid, läbu, purjus massid, trügimine), mida mistahes artisti laivis nägemine üles ei kaalu. Selline oli mu sisemine veendumus kuni lasin ennast ümber rääkida juttudel, et festival Primavera Sound on maailma kõige mugavam ja parima line-up’iga festival. Proovisin Barcelonas toimuva festivali oma naha peal ära ja pikka juttu väga lühikeseks lõigates: see on tõesti nii, Primavera on ülimalt mugav ja fantastilise kavaga festival. Festivaliturism, ftw!
Enne kui heidame pilgu Primavera delikatessidest küllastatud menüüle, mõned sõnad mugavusest ja meeleolust. Et tegu on linnafestivaliga, siis ei tule sul telklaagris puhkamisega vaeva näha. Et Barcelona asub päikesele piisavalt lähedal, siis ei esine raevukaid vihmahooge seal just sageli. Ja sel vihmal pole festivaliplatsil Parc del Forumis ka suurt midagi mudaks muuta, sest üksjagu pinnast on asfalt või kiviplaadid, mitmed lavad ja lavaesised asuvad katuste all. Jne.
Ja kui sa seal väsinult kuhugi pinginurgale magama jääd, ei sega ega tülita sind keegi. Eesti festivalidel külmud sa heal juhul surnuks, halvemal korral klobivad turvamehed sind sõimu saatel üles ja viskavad üle festivali aia. Ehk siis – kui sa kedagi ei sega, ei sega ka sind keegi. Ja üleüldse on Primavera publik võrdlemisi intelligentse olekuga, muusikaks mitte uljaks pidutsemiseks kohale tulnud, samuti pigem keskealine (vanuses 25-45) ja juba paljugi kogenud. Kokku saabki sõbralik, lugupidav, turvaline ja samas väga vaba atmosfäär. Ja soe on ka. Täiuslik.
Primavera Soundi programmist – see on nagu laialdaste huvidega melomaani, kes hoiab kõiki sõrmi aktuaalse muusikaelu pulsil ja samal ajal peab tähtsaks muusikaajaloost toimunut, märg unistus. Algajale festivalikülastajale kohati isegi liiga märg, sest kui kuuel-seitsmel suuremal kontsertlaval astub ühel ja samal ajal üles kuni kolm artisti, keda tingimata näha tahaks. Just. Täpselt nii tihe on see kava, mille oleks nagu kokku pannud nii moekate kui tõsiste muusikaväljaannete toimetused (ega see kaugel tõest ka pole: netiväljaandel Pitchfork ja ajakirjal Vice on Primaveral oma lavad kureerida). Aga teradest tuleb terad kuidagi eraldada.
Eks peamiselt käib festivalidel orienteerumine mõistagi lavasid ja nende iseloomusid pidi. Täiesti omaette edasijõudmise muusika kuulamisekogemuses saaks üksnes Foorumpargi konverentsikeskuse hiiglaslikus auditooriumis toimuvale. Tipp-topp akustikaga siseruumidesse suunab Primavera publikut, kes hindab kõrgelt igat väiksemat heli ja katuse all mugavates toolides istudes tundub muusika kuulamine pigem akadeemilisena kui festivalimöllu ühe osana. Ja nii nimetatud Rockdelux laval auditooriumis vanameistrid (Van Dyke Parks), hiirvaiksusega oma muusikat kaunistavad või keskendumist nõudvad artistid (Owen Pallett, Standstill, Clare and the Reasons), kontserdid, kus kantakse ette mõni klassikaline album täies pikkuses (tänavu Low oma kauamängivaga „The Great Destroyer“) või siis saavad jaole ka filmid – nagu sel korral Danny Perezi ja Animal Collective’i ühine linateos „Oddsac“. Aasta varem, kuulsin ma, esitas selles samas väljapeetud ruumis maailma kõige valjumat muusikat vana hea My Bloody Valentine. Ühesõnaga – istud ja kuulad, keegi ei rabele ega tõmble su ümber. Pörfi.
Primavera suurim vabaõhulava San Miguel – klassikaline suur reockfestivali lava - oli tänavu valdavalt Ameerika meinstriim-indi artistide ja rahvapärasema maitse jaoks. Esimese jaos pean silmas Põhja-Ameerika täiskasvanud-indie suurkujusid Spoon, Wilco, The New Pornographers, Pavement. Ning mitte-nii-muusikafriikliku publiku kohale meelitamiseks Florence & The Machine ja Pet Shop Boys.
Aga lavale ronivad ka vanameistrid. Briti veteranid The Charlatans, ettekandmiseks selgeks õpitud nende läbilöögi album „Some Friendly“ (aastast 1990). Kui nad esitavad seda festivali viimasel päeval suurelt lavalt, tundub olevat kaks võimalust – a. kas Charlatansi liikmed on ise kõik need päevad täiel rinnal festivalielu nautinud või b. see omal ajal väga väärtuslikuna tundunud album ei ole ajale ikka üldse vastu pidanud. Loid, lontis, ja jõuetu tundub.
Eelmisel õhtul samal laval kehtestas veelgi suurem – ja olgu öeldud, et veelgi vanem – Pixies end juppmaad tõsiseltvõetavamana. Rääkimata sellest, et nende 80ndatel valminud vaikne-vali-vaikne-vali-rock ei näidanud hallitamise märke, tundusid kõik neliku kataloogist välja kaevatud lood olevat hitid. Pixies oli festivali teise päeva tõsisem publikumagnet ning tõepoolest – karjuda 20 000 inimesega kokkupakitult Pixiese laule, mille sõnad sul endalegi üllatuseks peas näivad olevat, on kogemus hõrkude killast.
Avapäeval ronis pealavale veelgi vanem härrasmees. Mark E. Smith ja tema igikestev The Fall. Tuleb tunnistada, et Barcelona loojuva päikese all kogetud The Falli laiv oli märksa vähem inspireerivam kui selle jõugu aastatagune rünnak meie Rabarockil. Motoorika lonkas, elegantne suvalisus jäi hooletu suvalisusele alla ning kõigi-armastatud-diktaator Smith näis olevat mitte üksnes poosi pärast, vaid päriselt tujutu.
Suuruselt teine lava Primaveral, Ray-Ban spondeeritud tänavu, on üks suuremat sorti amfiteater. Mereäärse künka nõgususse rajatud ümar pinkide rivi ja lava selle keskel annab ühtpidi võimaluse nautida muusikat taas istukil-asendis, keskendunumalt, ja samas on hea koht valguse- ja laser-mängudeks. Nii näeb siin moodsa müramuusika tippnime Fuck Buttons, kes on oma möödunud aastase albumi „Tarot Sport“ ja selle kontsertkavade näol tõusmas uueks staadioni-tantsu supertäheks. Pinge kasvatamised, pinge hoidmised, eufoorilised tipphetked rütmide ja süntesaatoriakordidega – need on inglise duol (Benjamin Power ja Andrew Hung) sedavõrd filigraanselt käes, et bändi algusaegade noise-artisti lootus tundub mõnevõrra uskumatu. Jah, nad on justkui uus Orbital, või mistahes teine 90ndatel laineid löönud suure ruumi tantsuakt.
Ja sealsamas ongi Orbital ise. Viimase festivaliöö magusas pimeduses.
Aga Ray Bani amfiteater ei ole pelgalt tantsuplats. The xx lummab siin oma mitte-pingutamisega, Cocorosie looduslikud hääled kajavad kui muinasjutu-lindude müstilised viisid, Grizzly Beari ootamatult edukaks muutunud freak-folk, mis on kasvanud kolledži-popiks, on just täpselt midagi istumiseks sobivat.
Kolmel äkilisemal Primavera suurlaval näeb ja kuuleb peaasjalikult kokteili up-and-coming indiebändidest – tõepoolest ka sellistest, kelle suhtes on kõrgendatud huvi maailmas alles pool aastat tagasi tekkinud - , hetke indie tähtkujudest, samuti hetkel olulisi tegelasi moodsast tantsumuusikast ja ka üksjagu legende. Need kolm lava on kureeritud respekteeritud ja usaldusväärse organisatsiooni poolt: ajakirja Vice lava, festivali-plaadifirma-muusikaorganisatsiooni All Tomorrow’s Parties lava ja muusikapiibli Pitchforki lava.
Vice on neist muidugi kõige räpasem ja rajum, trendide vastu võitlev trendilooja juhatab lavale plekise saundiga kitarri-punte (Thee Oh Sees, The King Khan & BBQ Show, Harlem, Monotonix), elektroonika ja rocki segajaid (Yeasayer, Health, fantastiline Chrome Hoof) ja kultuslikke legende: Wire, Gary Numan, Mission of Burma.
Ja just siin laval mõtlen ma kui ärevalt võivad artistid end Primaveral ise tunda. Terve festivali aja on muusikamaailma pilgud pööratud Primaverale ja nö „otsereportaaže“ festivaliplatsilt annavad mitmed netiväljaanded ja blogid. Nii et on üsnagi oluline kuidas sa end siin üleval pead, kuidas sul oma uue materjali esitamine välja kukub. Ja ma ei mõtle siin sugugi rokenroll-käitumist, millega hiilgas möödunud aastal surf-säristaja Wavvesi ninamees Nathan Williams, vaid tõepoolest pinget muusiku materjali kohtumisest publikuga ja sealtkaudu ka terve maailmaga. Me ju kõik teame kuidas tänapäeval inimesed infot hangivad, kuidas fännid ahmivad blogide ja foorumite igat detaili lemmiku käekäigu kohta. Ja nii mul ongi kahju Panda Bearist, kelle esinemise rikub ära ebakõla visuaalse tausta käivitamisel. Videopilt, mis peaks soolona üles astuva animal-collective-lase selja taga jooksma, lihtsalt ei lähe käima ja nii hilineb muusiku ülesastumine ligi pool tundi. Ning eks see kaastunne annab oma osa sellele, et Panda Beari uus materjal tundub selt kaunis suurelt lavalt nõrguke – helidest ja allhoovustest tühjem kui tema eelmine sooloalbum. Eks muidugi ole oma roll ka sellel, et materjal ei ole publikul veel tuttav.
Aga samamoodi on publiku jaoks enamasti tundmatu materjaliga tänavuse esimese poolaasta suurim haipansambel The Drums Ameerikast. Just siin ja sellel festivalil esitab palju kõneainet pakkunud bänd oma alles järgmisel nädalal ilmuva debüüt-plaadi materjali – seda kuulnult, publiku reaktsioone näinuna, võib öelda, et The Drumsil on peos midagi võidukat.
Vaoshoituma, kuid mitte vähem kirglikuma karakteriga on esinejatevalik ATP – ütleme nii, et jällegi looduskaunis – nurgakeses. Legendide rollis on siin rockbänd Shellac (omamoodi Primavera festivali veteran-esineja) ja 80ndatel New Yorgi no-wave-tantsu-undergroundis tähtsaid tegusid korda saatnud Liquid Liquid. Nende trummipõrinast, hüpnootilisest, aga trikikast rütmiosast, ja hõisetest koosnev helimass on tõepoolest ürgsetele transisaavutamise saladustele väga lähedal.
Kõige maalilisema pildi loob siin aga Beach House. Jällegi alles tänavu superliigasse tõusnud bänd, kel läheb õnneks astuda lavale just bändi selja taga loojuva päikese ja värve muutva, aina tumedamaks ja tumedamaks, taeva taustal. Victoria Legrand ja Alex Scally liiguvad nüüd lavadel kaasalöövate instrumentalistidega ja seda nõuab ka nende tänavune märksa täidetuma, täiuslikuma ja lokkamalöödud kõlaga uus album („Teen Dream“). Kas te oskate arvate, mida Victoria Legran neid sulneid ja imetlusväärseid viise esitades laval teeb? Ta moshib! Viskab pead, üles-alla, nagu korralik metallist, ja on silmiavardav kogemus, näha artisti andmas oma muusikale prismat, mida sa ise oma tagasihoidlike hallide ajurakkudega ette ei osanud kujutada.
Olgu veel öeldud, et ka ATP-l tuleb ette keskendunumat kuulamist, helide liikumistesse ja omadustesse sukeldumist ja instrumentide omapärade vaatlemist – ma mõtlen siin post-rock legende Tortoise’i Chicagost, Geoff Barrow dub-projekti beak>, udumüramuusikut Ben Frosti, rasketoonilisema eksperimentaali vallas askeldavat Apse’t, Warpi all tegutsevat elektroonika-ja-rocki keemikut Seefeeli jne.
Ja samal ajal Pitchforki laval. Siinsed ööd on tantsumuusika käes. Üks tänavuse aasta üllatuslikemaid uustulnukaid lärmav, kuid armas Sleigh Bells, kohalikud kangelased, balearicut ja indit segavad, kuid chillwave’ist siiski kaugel liikuvad poisid ansamblist Delorean, müdistav, bravuurne, ülbe ja laval lausa pornograafiasse kalduv Major Lazer, viimase üks ninameestest lugupeetud Diplo oma DJ-setiga, dubstepi-kangelane Joker, fidget’i teise ešeloni mees Fake Blood ja shoegaze-techno staar The Field.
Päevasem aeg näeb aga välja tõepoolest nagu aktuaalse indimuusika leksikon: Sic Alps, Atlas Sound, The Antles, No Age, Surfer Blood, Titus Andronicus, The Smith Westerns, Best Coast, A Sunny Day In Glasgow, Here We Go Magic… kas ma peaks jätkama? Vast mitte sest mul pole jaksu neile kõigile pädevaid epiteete külge riputada. Igal juhul olgu ta magamistoa-indie, uus folk-pop, smack-pop, surf-pop, nu-grunge, tasku-shoegaze, ja olgu ta hip, tõenäoliselt on ta ka Primaveral Pitchforki laval. Massiivne programm muusikalise tarkusepuu kastmiseks.
Sel laval annab end näole ajalootundidest see kõigem kõigem legend (lisaks post-punk hiilgusele The Slits). Dub- ja reggae-muusika pioneer Lee „Scratch“ Perry. 74-aastane äss, kes muidu pikutab miljonärist abikaasa kõrval kuskil Šveitsi mägedes, aga keksib õrnalt põlvi tõstes sel öösel pool kaks endast kaks, kolm ja neli korda noorema publiku ees. Riietatuna nii väljakutsuvalt, et selles ületab ta oma vaatajaskonda juba kümnekordselt – siiru-viiruline silte täis spordiürp, lühikesed püksid, metallsaapad, peas kuningakrooni meenutav moodustis ulmekübarast ja laserplaatidest. Ega ei jää muud üle kui usaldada sellist inimest. 74-aastane. Mõtlen ma aina uuesti ja uuesti festivalil kogetule tagasi mõeldes.
Katusealusesse seatud Pitchforki lavalt saan ma ka festivali parima elamuse. Võib-olla üldse ühe viimase aja tähelepanuväärsematest ja hingepuudutavamest kontsertidest – Wild Beasts, ööpimeduses, mul olid tõesti ihukarvad püsti. Alates esimestest tasastest hetkedest kui nad oma ooperlikku ja melodramaatilise jalutuskäigu sisse lülitades kuni lõpuni, mil hõljusin vist tõesti paarkümmend sentimeetrit maapinnast kõrgemal. Kuidas nad oma delikaatse muusika nii puhtalt ja säravalt ette kandsid, ma ei tea. Kuidas nende pealtnäha vagur ja voolujooneline külm rock nii plahvatuslikult ja laiaulatuslikult musikaalne tundub? Ilmselt selle vokaalakrobaatika pärast, eks. Kardan, et selline asi ei kordu.
Suuremate lavade kõrval toimub Primaveral midagi pidevalt ka väiksemates nurgakestes. Üks lava on pühendatud ekstra kodumaistele artistidele, siis on mõned keskmise telgi suurused paigad, kus tuleb tõenäoliselt muusikutega ninad vastamisi olla, otseses mõttes. Ray-Ban Unplugged telgikeses, kuhu mahub paarkümmend inimest, andsid akustilisi minilaive näiteks samane The Charlatans, Crocodiles, Sian Alice Group, Dum Dum Girls jne. Ühtlasi toimub festivaliga seotud live-sündmusi ka mujal Barcelona linnas – need on enamasti tasuta sissepääsuga, aga laval siiski artistid sündmuse põhikavast (Black Lips, Real Estate jt).
Kolm päeva ja ööd Primaverat on elada kolm päeva muusikamaailma keskmes. Mitte ainult seetõttu, et siia on kõik pilgud pööratud, vaid ka seepärast, et siia on pressitud nii muusika minevikku, olevikku ja tulevikku, mis võib melomaani kogemusi ja tõekspidamisi nii kinnistada kui muuta.
Samuti näeb Primaveral, kuhu näib kogunevat uue ja otsiva muusika huvilisi üle Euroopa, üllatavalt palju eestlasi. Helideahneid festivali-turiste. Ja ma nüüd tean, miks nad seal on. Sellel festivalil saad tõepoolest vaid muusikale keskenduda.
